Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedajad: eludega ei mängita

"Ärevus". Foto: Helen Voogla, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine

Suitsiidsele noortele abi otsimise tegelikust olukorrast kirjutavad Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedajad Birgit Malken ja Hedvig Madisson. 

Kriisiinfotelefonilt 1247 on võimalik saada tuge ka vaimse tervise muredega, samuti ka vestluses lehel palunabi.ee

Sain teada, et tuttav noor kavatseb endalt elu võtta. Kuna tema juurde minna ei saa, helistan murest teada andmiseks abiliinile, lootuses, et kiirabi või politsei saab raskustes noore turvalisse kohta toimetada, talle ravi leida ja tema tervist kaitsta. Abiliinilt vastatakse, et sarnaseid kõnesid saavad nad kümneid, kui mitte sadu. Ja seda ühe päeva jooksul. Keegi ei tea, mis neist abipalvetest edasi saab. Kas sekkutakse õigel ajal? Kas noor jõuab spetsialisti juurde? Kas teda toetatakse ja mõistetakse? Kas ta jääb ellu?

«Noored on meie tulevik» on fraas, mis kuulunud paljude poliitikute kõnedesse. Tõepoolest, aeg kulgeb omasoodu ning ühel hetkel on vaja leida praeguste kooli- ja ülikoolinoorte seast järgmised presidendid, ministrid, firmajuhid ning teadlased. Selleks, et noored tulevikus meie riiki juhtida ja hoida saaksid, on aga vaja neid elus hoida, on vaja, et nad kasvaksid üles töövõimelistena, võimalikult tervetena nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Töövõime vähenemine vaimse tervise raskuste tõttu on viimastel aastakümnetel aga kasvanud ning see on teine levinuim põhjus, miks kaotatakse töövõime. Selleks, et võtta suund probleemi lahendamiselt selle ennetamisele, tasuks mõelda just noorte peale. Uuringud näitavad, et iga teine inimene kogeb elu jooksul mingit vaimse tervise probleemi, 50 protsenti vaimse tervise häiretest avaldub enne 14. eluaastat ning 75 protsenti enne 24. eluaastat. Kui palju arste, õpetajaid, ettevõtjaid ja advokaate peab tööturult kaduma, enne kui noorte vaimsele tervisele tähelepanu pööratakse?