Aivo Kangus: pensionikoguja kaotused

Aivo Kangus. Foto: Eero Vabamägi

Pensionikoguja valikud on praeguses kogumispensioni süsteemis igast kandist piiratud ega teeni tema huve, kirjutab ringmajandusettevõtja, endine SEB kapitaliturgude strateeg Aivo Kangus.

Omal ajal läksin minagi kaasa teise samba kogumispensioni investeerimise võimalusega, ehkki sünniaastast (1972) tulenevat kohustust mul selleks ei olnud. Kursusekaaslane, kes töötas pangas, valis teadlikult iseseisva aktiivse investeerimise peamiselt USA aktsiaturgudel. Erinevalt minu pensionisambast on sõbra keskmine ühe aasta tootlus läbi aastate jäänud 20–30 protsendi vahele.

Ehkki valisin aktiivsena reklaamitud fondi, erilist aktiivsust fondihaldur üles ei näidanud. Siiski, eelmise kriisi põhjas vahetati niigi alapositsioonis olevad aktsiad võlakirjade vastu. Päris valveta mu raha seega ei olnud. Samamoodi tegutsesid tookord paljud kohalikud fondijuhid ning sunnismaise fondikogujana ei jäänud mul muud üle kui ilma portfelli väärtusesse süvenemata fondi vahetada ja paremale tulevikule loota. Pensionifondi väärtuse asemel jälgin alates 2007. aastast fondi tootlust avalikes võrdlustabelites ja tutvun investeerimisstrateegiatega. Tahan olla kindel, et me vähemalt teistega võrreldes olulisel määral raha ei kaota.

Fondihaldur ei teeni kellegi muu huve peale fondihalduri omade. Fondivalitsejad teavad, et nende kliendid on kui lambad traataedikus, kus ringijooksmisvabadus on näiline. Nad kasutavad seda olukorda suure mõnuga ära. Eestis pakutavatel pensionifondidel on kaks korda suuremad haldustasud ja kaks korda väiksem pikaajaline tootlus võrreldes samasuguse riskitasemega pensionifondidega Põhjamaades. Miks me sellise olukorraga lepime? Ei tohiks!