Mungalill ehib köögiviljaaeda (1)
Ilusa mungalille väärt omadused kuluvad väga ära tarbeaias: see sobib toidulauale, peletab kahjureid ja turgutab tervist. Munagalillede omapärased ümaraid kilbikesi meenutavad lehed ja õied, mille lõpetab terav tipp nagu kiivril või kapuutsil, jäävad hästi meelde. Need puhmana kasvavad ehk siis hoopis roomavate või ronivate võrsetega üheaastased taimed jõudsid Peruust ja Kolumbiast Euroopasse koos kartuli, tomati, paprika jt Lõuna-Ameerika andidega.
Kirjalike allikate kinnitusel kasvatati Inglismaa aedades 1629. aastal kindlasti kollaseõielist väikest mungalille (Tropaeolum minus), 1690. aastal kasvatati juba ka suurt mungalille (T. majus). Euroopas levisid mungalilled tänu kloostriaedadele, neid kasvatati salati- ja ravimtaimena ning söödeti viinamäetigudele.
Meil on kõige tuttavam suur mungalill, mis sordist olenevalt võib olla 30–40 cm puhmik, sirutuda vääntaimena isegi kolme meetri kõrgusele või olla roomates hea pinnakatja. Sel on punaste, kollaste, oranžide ja pruunikate liht-, pooltäidis- ja täidisõitega sorte, nt punane ‘Scarlet Gleam’ või ‘Mahagony Jewel’ Jevel-seeriast. Hoopis harvem näeb aedades madalama kasvuga ja igati tagasihoidlikumat väikest mungalille ja lõhislehelist mungalille (T. peregrinum), sellel üheaastasel ronitaimel on sõrmlõhised lehed ja helekollased õienarmad.
See pole aga kõik, mungalille perekonnas on u 80 liiki. Suurbritannia aedades olen vanadel jugapuuhekkidel näinud põnevaid leekivpunaseid õievanikuid. Seal ronib Tšiilist pärit kaunis mungalill (T. speciousum), sellele rohtsele ronijale meeldib, kui juured on heki varjus jahedas ning võrsed ja õied saavad päikese poole küünitada. Kohad, kus maa külmub, nende kasvatamiseks kahjuks ei sobi.
Aeda pärast öökülmade möödumist
Kui mungalilli ette kasvatada, hakkavad need õitsema juba juunis. Selleks tööks on tänavu hilja, kuid taimi saab kindlasti aianditest osta. Istutada neid enne juuni algust ei tasu, sest soojalembene taim kardab miinuskraade. Ka sügisel võtavad esimesed öökülmad mungalille ära.
Suured seemned võib kasvukohale külvata mai lõpus, siis jätkub õisi juuli teisest poolest külmadeni. Mungalill on üsna vähenõudlik ja kasvab hästi nii päikesepaistes kui ka poolvarjus tavalisel raskemal aiamullal. Ei sobi liiga rammus ja lämmastikurikas muld, siis jäävad õied lehtede vahele peitu. Külvates jätke madalamate sortide seemnete vaheks 25–30 cm.
Seemned vajavad idanemiseks niiskust. Enne külvi võite neid leotada 6–12 tundi toasoojas vees. Kuivaga kastke mungalillele mõeldud maalapid köögiviljaaias juba nädal enne külvi märjaks ja pärast külvi jälgige, et maa läbi ei kuivaks. Et te kasta ei unustaks, märkige kasvukoht tikuga ära ja hoidke muld niiske, kuni taimed on tärganud. Selleks võib kuluda kuni kaks nädalat. Jahedal ja niiskel suvel kasvab mungalill kehvasti. Hästi soojas kasvukohas või pehme talvega võib mungalill aga järgmisel aastal tärgata end ise külvanuna.
Süüa võib nii mungalille lehti, õisi kui ka seemneid. Tugevam maitse on suure mungalille lehtedel. Esimese lehesaagi võib noppida kuu pärast külvi. Ärge taime korraga lehtedest paljaks tehke! Kui nopite mitmelt taimelt mõned lehed ja õied, siis kasvab neid seda rohkem juurde. Kui moodustuvaid seemneid ära korjata, jaksab taim külluslikumalt õitseda.
Iseloomuliku tugeva lõhna ning mädarõigast ja redist meenutava maitse annab sellele glükosiid tropeoliin. Mungalilles on C-vitamiini, flavonoide, karotenoide, parkaineid jm, valmimata seemnetes on E- ja K-vitamiini. Vürtsikad lehed on kõige paremad noorelt, need sobivad võileivale, salatisse, kodujuustu või omleti juurde ja püreestatult pestoks. Mungalille ja kurgirohu õitest saab ilusa salati. Hapendamisel ja hoidistes asendavad mungalille seemned sinepiseemneid, rohelisi äädikamarinaadis seemneid ja õiepungi võib kasutada nagu kappareid. Huvitavaid retsepte leiate Toivo Niibergi raamatust „Maitsvad lilled”.
Ravimtaimena on mungalille hinnatud ülemiste hingamisteede ja kuseteede nakkuslike haiguste ja seedehädade korral, immuunsuse ja haavade parandajana, parodontiidi ja liigesepõletiku leevendajana. Vesitõmmist tehes kallake u 20 g lehti üle poole liitri keeva veega, laske tõmmata, kurnake ja tarvitage päeva jooksul ära. Mungalillemahlaga määrimine leevendab putukatorke kihelust ja punetust. Välispidiselt paar korda nädalas kasutatud mahl vähendavat ka juuste väljalangemist.
Meelitab kasureid, tõrjub vaenalasi
Nüüd, kui moes on maheaiandus ja ka selle võte segaviljelus, on mungalill eriti hinnas seltsilistaime ja kahjuripeletajana.
Konnadele meeldib olla mungalille lehtede varjus ning nälkjaid ja putukaid püüda, õied meelitavad mesilasi ja liblikaid.
Saksamaal katsetatakse segaviljelusega edukalt Fulda kloostri aias. Selle kohta lugege lähemalt õde Christa Weinrichi raamatust „Segaviljelus koduaias”. Seal on näiteks märgatud, et mungalill sobib kasvama marjapõõsaste, viljapuude, ubade, tomatite, liiliate ja rooside naabrusse. Taimedest, kellega ta ei sobi, nimetatakse ainult peasalatit.
Suur mungalill peletab oma tugeva lõhnaga lehetäisid ja veritäisid. Neid pritsitakse Fulda kloostris ka mungalilleteega. Seda tehes valage kaks peotäit värsket ürti üle keeva veega ja laske tõmmata.
Seda, kuidas taimed putukatele mõjuvad, on aastaid meilgi uuritud. Näiteks Luule Metspalu toob raamatus „Taimedega kahjurite vastu” välja, et peletab lisaks lehetäidele veel karilasi ning mitmeid lutikaliste ja mardikaliste hulka kuuluvaid kahjureid. Seetõttu võiks seda kasvatada koos tomati, kõrvitsa, redise ja kapsastega. Sügisel saaki hoiule pannes tasub mungalille kuiva lehepuru raputada porganditele.
Ligimeelitav mõju on mungalillel aias kasulikele jooksiklastele, mesilastele ja röövtoidulistele putukatele.
Kapsaste ja mungalillede suhe tundub mulle vastuoluline. Peenras olevat nad muidu küll head naabrid, kuid mõlemad taimed meeldivad suur-kapsaliblikale. Märgatud röövikud tuleb kohe ära korjata, muidu panevad nad nahka nii kapsa kui mungalille. Kasvatan oma aias kapsaist ainult lehtkapsast, sest taim on kena ja kahjurid pole seda seni väga rünnanud.
Tänavu teen lehtkapsa ja mungalille katse. Istutan osa lehtkapsaid mungalilledest võimalikult kaugele ja peenramaa teises servas panen nad nimme kõrvuti, et näha, kus on tulemuseks saak ja kus rootsud või pole mingit erinevust. Häid ja halbu taimseid naabreid ongi kõige huvitavam välja selgitada ise katsetades.