Baltisakslased sõja jalus (6)

Rein Ruutsoo
, emeriitprofessor
Copy
Olev Liivik ja Tõnis Liibek, «Viimane peatükk. Baltisakslaste lahkumine Eestist 1939–1941».
Olev Liivik ja Tõnis Liibek, «Viimane peatükk. Baltisakslaste lahkumine Eestist 1939–1941». Foto: Raamat

Kui teose kaanel seisab kiri «Viimane peatükk», siis reeglina ennustab see, et vaatluse all on ilmselt dramaatilise lõpuga arengud. Olev Liiviku ja Tõnis Liibeki poolt piltjutustuseks nimetatud, teos, mille peakirja täiendab «Baltisakslaste lahkumine Eestist 1939–1941», on süvavisualiseeritud kokkuvõte II maailmasõja ühest n-ö elu eest põgenemisest, nüüd juba terenduva sõja jalust.

Napilt kolme sügis-talve kuuga (oktoober–detsember 1939) sunniti veidi enamat kui kahtteist tuhandet meie kaasmaalast, Eesti Vabariigi kodanikku, kes ise määratlesid end «baltisaksa» rahvusvähemusena, oma «vana kodumaa» maha jätma. Kõnekeeles ka baltlasteks nimetatud rahvakillu pakkuminek oli sissejuhatus peaaegu sama arvu Eesti kodanike küüditamisele järgmise aasta suvel ja 1944. aasta sügisel alanud draamale. Neil sündmustel on ühine seletus: Molotovi-Ribbentropi leppe salalisa, millega Baltimaad jäeti Stalini Venemaa rüüstata.

Vähemalt osale eestlastest elavdab sõna «baltisakslane» mingi kujutluspildi kongninadega mõisahärradest. Enamikus aga ei sünnita epiteet «baltlane» enam mingeid tundeid. Olev Liiviku ja Tõnis Liibeki just fotojutustusena koostatud «lugu» on taassuhtestav, aga annab eelkõige mõtlemisainet. Hoolikalt komponeeritud pildimaterjali koondamise taga on hoolikas kogumistöö.

Kommentaarid (6)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles