Kümme küsimust eestlasest euroametnikule: Martti Lutsar
8. juuni 2020, 13:37
Viimased kuus aastat Kiievis ELi diplomaadina töötanud Martti Lutsar valmistub kolima Luksemburgi, et liikuda ühenduse välisteenistusest Euroopa Parlamendi ametnikuks.
1. Mida ja kus te õppinud olete?
Lõpetasin Tartu Ülikooli politoloogia eriala 2004. aastal. Hiljem õppisin paar aastat õigusteadust Bolognas, Itaalias.
2. Mis ajal ja miks te otsustasite minna ELi tööle?
Kodukontoris oleme alatest 16. märtsist. Põhiline liikumistrajektoor on jäänud sellest ajast oma koduseinte piiresse. Mõelda vaid: juba kolm kuud.
Konkreetset põhjust on raske välja tuua. 2000ndate alguses läks ju Eesti riigis kogu aur ELiga liitumise peale. See oli tollal teema number üks.
Lõputöö kirjutasin Euroopa Kohtu rollist Euroopa integratsiooni edendajana ning ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni juures töötades sai lähedalt näha ELi põhiseadusleppe ratifitseerimise protsessi. Varem või hiljem tundus loogiline liikuda ELi institutsioonidesse. Tänaseks on kogemust kogunenud juba kümme aastat ja natuke peale.
3. Kui raske on saada euroametnikuks?
Oleneb. ELil on mitneid erinevaid ametnike staatusi. On n-ö alalised ELi ametnikud ning üldkonkursi (prantsuse keeles concours) läbimine on paras kadalipp, milleks peab jätkuma nii nuppu kui kannatlikkust. Konkurents on tihe. Samas, pea pool ametkonnast on enam või vähem ajutised töötajad.
Pea kõik institutsioonid «laenavad» liikmesriikide ametnikkona hulgast eksperte ning võimalusi ELi struktuurides töötamiseks on teisigi. Kellel on tõsine huvi ja tahtmine, peaks proovima.
4. Mis ameteid te enne pidanud olete?
Teismeeas kogusin suviti taskuraha Soomes peretuttavate juures maasikaid müües. Hiljem, 2001. ja 2002. aasta suvel sai kaasa lüüa professor Raivo Vetiku uurimisrühmas, kui analüüsisime eestlaste avalikku arvamust EList.
Esimene päristöö oli aga [riigikogu] põhiseaduskomisjoni konsultandi töö. Põhilisteks ülesanneteks olid komisjoni protokollide koostamine ja kodanike kirjade mustandite kirjutamine Ülle Madise juhitud sekretariaadis. Hiljem sain huvitava kogemuse parvlaeva Estonia relvaveo uurimiskomisjoni nõunikuna.
Otsustasin seejärel teha väikse pausi ja pärast paari aastat juuraõpinguid Bolognas tulin tagasi Eestisse ning töötasin Ernst&Youngis finantsauditi valdkonnas.
Vahepeal olin ära teinud ELi EPSO eksami ja keset pilkast majanduskriisi sain tollaselt Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse juhilt Toivo Klaarilt kutse tulla intervjuule. Komisjoni esinduses töötasin seejärel kokku neli aastat poliitika ja majandusnõunikuna.
2014. aastast ning veel viimased kaks kuud töötan ELi Delegatsioonis Kiievis. Septembrist alustan tööd Euroopa Parlamendi juures Luksemburgis.
/nginx/o/2020/06/08/13141362t1h19f5.jpg)
5. Milles seisneb teie praegune töö?
Viimased kuus aastat olen olnud ELi diplomaat Ukrainas ja juhtinud siin ELi-Ukraina arengukoostöö kommunikatsiooni. Põhiliselt tähendab see ELi projektide strateegilise kommunikatsiooni juhtimist.
Kuivõrd meil on siin üle miljardi euro suurune arengukoostöö portfell ning eri näo ja sisuga projekte on sadu, olen saanud tegeleda horisontaalselt kõikide teemadega. Läbiv neist on muidugi Ukraina reformide toetamine, aga mitte vähem oluline on meie toetus neile ukrainlastele ja kohalikele kogukondadele, kes juba seitsmendat aastat kannatavad Ida-Ukraina sõjakoledusi.
Põnevamate ettevõtmistena mainiksin veel 2017. aasta kommunikatsioonikampaaniat, kui ukrainlased said viisavabaduse Schengeni riikidega. Praegune Covid-19 seotud ELi kommunikatsiooni eestvedamine on samuti huvitav väljakutse, kuivõrd EL toetab märkimisväärselt oma naabreid lähedal ja kaugel, sealhulgas Ukrainat koroonakriisiga toimetulemisel.
6. Kuidas on koroonakriis teie töö- ja elukorraldust muutnud?
Muutus on olnud märgatav. Kodukontoris oleme alatest 16. märtsist. Põhiline liikumistrajektoor on jäänud sellest ajast oma koduseinte piiresse. Mõelda vaid: juba kolm kuud. Tööalased kohtumised on täielikult asendunud video- ja telefonikõnedega.
7. Mis on teie suurim avastus seoses koroonakriisis muutunud elukorraldusega?
Kaugtööks oli tehniline valmisolek ELi institutsioonidel varasemalt olemas, kuid seda ei kasutatud. Poleks arvanud, et suurema osa tööst saab ära teha kodus e-kirjade, telefoni- ja videokõnede kaudu. Kodus töötamise positiivne külg on suurem paindlikkus ning see, et saame aega ja närve liiklusummikutes istumise asemel kulutada enda ja oma pere heaks.
8. Mis on teie kõige suurem mure seoses koroonakriisiga?
Liikumispiirangute tõttu ei ole saanud juba aasta algusest saati kodus käia ja lähedasi näha. See on raske. Eriti siis, kui sa ei teagi, millal on järgmine kord. Digitaalne suhtlemine saab ainult leevendada, aga mitte kunagi asendada vahetut suhtlust nendega.
9. Nimetage kolm Eesti asja, millest te Kiievis enim puudust tunneksite?
Meri. Must meri on Kiievist viie tunni autosõidu kaugusel. Saab ka tunniga lennata. See on tohutult kaugel.
Loodus. Puhas õhk, vaikus ja rahu. Kiiev on küll väga roheline linn, aga see on ka üks Euroopa suurimaid linnu oma ummikute ja saastatud õhuga. Siin tuleb palju vaeva näha, et leida sellist privaatsust ja vaikust, mis meil Eestis on iseenesest mõistetav.
Pere ja eesti sõbrad.
10. Nimetage kolm Ukraina asja, millest te Eestis elades enim puudust tunnete?
Minu Ukraina sõbrad ja eri rahvuseset kolleegid. Kõik need ägedad inimesed, kellega olen Ukrainas «Euroopa asja ajades» kokku puutunud ja sõbraks saanud. Kõiki neid inimesi seob soov aidata ukrainlasi ehitada euroopalikku uut ja moodsat Ukrainat.
Asukoht. Ukraina on Euroopa geograafiline keskkoht. Läände jäävad Karpaadid, mis on kaunid igal aastaajal. Ivano-Frankivsk ja Lviv. Lõunasse jäävad Odessa ja Krimm, Must meri. Idas on Aasovi meri, üliõpilaslinn Kharkiv. Kiievist jääb kahe lennutunni sisse nii Tbilisi, Istanbul, Viin kui Tallinn.
Ukraina köök. Ei midagi ootamatut: borš ja kirsivareenikud.