Sergei Metlev: koloniaalminevik

Sergei Metlev. Foto: Joosep Pank

Koloniaalmineviku ümbermõtestamise uue laine juures tasub meenutada, et Eesti ise oli sajandeid koloniseeritud maa, kirjutab kolumnist Sergei Metlev.

Läänest üle käiv koloniaalmineviku ümbermõtestamise uus laine ei ole Eesti jaoks võõras teema. Kuid selle erinevusega, et Eesti oli sajandeid ise laiemas tähenduses koloniseeritud maa.

Eesti aktiivne nimetamine koloniseeritud maaks algas Nõukogude okupatsiooni ajal. 24. oktoobril 1972 Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde poolt ÜRO-le läkitatud pöördumises on kirjas muuhulgas nõudmine «likvideerida Eestis kõlvatu, ebainimlik ja ebaseaduslik Nõukogude koloniaalvõim». Samuti on viidatud ÜRO koloniaalmaadele ja -rahvastele iseseisvuse andmise deklaratsioonile.

Kolonialismiga seotud termineid võib kohata ka taasiseseisvumisperioodi ühiskonnategelaste ja poliitikute kõnedes ning kirjutistes. Põhiline tees oli: Nõukogude Liit on surunud kohalikule rahvusele peale oma ühiskondliku korra ning kasutab selle maa materiaal- ja inimressursse oma võimsuse toitmiseks. Käiku on lastud kolonisaatori võtted: kohaliku majandusvõimsuse ärakasutamine, juhitud migratsioon metropolist, tsentraalne juhtimine metropoli pealinnast, repressiivsus ning assimileeriv kultuuriline surve.