Mart Raudsaar: maski kandmine võiks olla sotsiaalne norm

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu

• Hispaanias on kaasatud kõik jõud viirusega võitlemiseks
• Eestis levivad maskide kandmise osas skeptilised seisukohad
• Maski kandmine võiks ka Eestis olla sotsiaalne norm

No entrar sin mascarillas! (Mitte siseneda maskita!) Sedalaadi on hetkel enim levinud kaubanduslikud teadaanded Hispaania ärides. Ning mitte üksnes ärides. Käisin esmaspäeva hommikul Osuna avaturul. Erinevalt tavaolukorrast pääses turule vaid ühest sissepääsust, kus kontrolliti, et inimestel oleks mask ees, mõõdeti skanneriga nende kehatemperatuuri ning lasti pihku sorts desovedelikku. Kaalukommid ja lahtised toidukaubad olid kilega kaetud ning neid polnud enam võimalik ise kilekotti kühveldada, tuli paluda müüjat – kes kandis samuti maski.

Hispaania on täis otsustavust viirusega võidelda ning selleks on kaasatud kõik jõud, sest riik on maksnud tervishoiukriisi tõttu kõrget hinda. Kui rannikul Barcelona lähistel oli kiirteel liiklust näha, siis Valencia-Madridi kiirtee oli autodest peaaegu tühi. Otsisime Córdoba ümbruses maanteeäärseid söögikohti. Need, kus veel jaanuaris käis elu, olid praeguseks suletud, hüljatud ja inimtühjad. Mõned kohad olid koguni kasvanud umbrohtu, mis juunikuu lõpule omaselt on kollaseks kõrbenud. Umbes Viljandi-suuruses Osuna linnas on peatänaval ridamisi tühjad vitriinaknad, kus ripuvad kinnisvara müügi- ja üürikuulutused. Ning maanteedel pole näha üldse Gold­cari, Malagacari ja teiste rendifirmade logodega autosid. Sest turiste veel ei ole.

Ma tean, et Eestis on levinud maskide kandmise kohta pigem skeptilisi seisukohti: need ei kaitse piisavalt jne. Kuid miks on unustatud Joosep Tootsi ja õpetaja Lauri vestlus? Kui ei jõua teha tervet rehkendust, tuleb teha pool. Eesti kaubandusvõrgus on enamasti kadunud ohutu pikivahe hoidmine ning ainus külastajatele pakutav viirustõrjemeede on desovahendiga käte määrimine, mille täitmist eriti ei kontrollita. (Võib-olla on kaubandusvõrgule kasulik, kui inimesed kasutavad vähem desovahendit, kuid minu meelest peaks riik siin sekkuma ning vajadusel vahendeid ostma ja jagama.) Viiruse teist lainet me niimoodi ei võida.

Meenutagem, et maailmas on koroonaviirusega nakatumise kasv suur ning erandiks on peamiselt vaid Euroopa – kus on omakorda murekohad, nagu näiteks Venemaa ja Rootsi. Rootslased on tundnud uhkust oma vabameelse ning eneseregulatsioonile rõhuva koroonastrateegia üle. Haigestumisstatistika räägib paraku teist keelt ning loodusseadused ei allu ideoloogilistele või poliitilistele hoiakutele. Hispaanlased on sellest aru saanud – olles väga kõrget hinda maksnud – ning keegi ei nurise, kui peab turul 35-kraadise temperatuuriga maski kandma või tõmbama poes kätte ühekordsed kilekindad.

Meil kiputakse unustama ära maskikandmise peamine efekt: see ei kaitse mitte üksnes viiruse eest, vaid aitab vältida haigetel inimestel viiruse levitamist. Ka varrukasse aevastamine ei ole sada protsenti efektiivne, kuid see on kujunemas sotsiaalseks normiks. Samuti võiks Eestis olla sotsiaalne norm maski kandmine toidupoes ning ühistranspordis, mis on avatud kontorite ja rahvaürituste kõrval peamised haigestumise riskikohad.

Hispaanlased aga on õppinud silmadega naeratama.