Ülo Pikkov: milline pilt talletub meist tulevikku?

Ülo Pikkov Foto: Erakogu

Eesti vajab organiseeritud visuaalkroonika pidamist, et tulevikus jääks meie eluolust objektiivsem pilt, kirjutab filmirežissöör- ja produtsent Ülo Pikkov.

Viimasel ajal olen seoses ühe rahvusvahelise dokumentaalfilmiprojektiga läbi vaadanud suurel hulgal 1990. aastate kinokroonikat ja arhiive. Eesti riigi iseseisvuse taastamist kujutavad kroonikakaadrid on paljudele meist ammuilma pähe kulunud, korduvalt nähtud paljudes tele- ja filmiprojektides: laulev revolutsioon, iseseisvuse hääletus ülemnõukogus, Interrinne Toompead ründamas, Nõukogude Liidu sõjamasinad teletorni piiramas jne.

Seda ootamatum oli hiljutine uudis, et ärimees Jaanus Rahumägi annetas enda kätte sattunud ca 6000 originaalnegatiivist koosneva KGB fotokogu Rahvusarhiivile, ning sellega seoses muutus meie lähiajaloo visuaalkroonika korpus märgatavalt suuremaks ning ka mitmedimensioonilisemaks. Olles põgusalt tutvunud nende fotodega, võib juba praegu julgelt öelda, et tegemist on parima ja ülevaatlikema kollektsiooniga poliitilistest sündmustest ja elust taasiseseisvumise pöördelistel aastatel Eestis.