Eesti roheparteide probleemid: Kas ebaküps väärtusruum või puudulik kompetents?

Viimastel valimistel proovisid rohelised koos Anu Saagimiga (vasakult teine). Edu ei toonud seegi. Foto: Madis Sinivee

Kirikute asemel käisid eestlased palvetamas hiie all, näruse sotsiaal-majandusliku olukorra asemel pani laulva revolutsiooni lõkendama fosforiidikampaania, romaanide asemel on raamatupoodide müüduimad teosed Mikita mõtisklused kukeseentest. Ja sel kümnendil on hiigelinvesteeringute nagu Rail Balticu ja puidurafineerimistehase vastu sõditud keskkonnaargumentidega. Miks ei ole kõige selle taustal Eestis ühtegi tugevat rohelist erakonda?

Politoloog Tõnis Saarts näeb roheliste mannetuse puhul laiemalt tervet post-kommunistlikku piirkonda hõlmavat mustrit. Ida-Euroopa riikides on lähiajaloo keerdkäikude tõttu domineerinud materiaalsed väärtused, rõhk on põhivajadustel. Keskkonna, kodanikuosaluse ja globaalprobleemideni pole Ida-Euroopa ühiskondade väärtusruumi rõhuasetus veel lihtsalt jõudnud.

Ida-Euroopa riikide omaga sarnast kasvuhaigust tunnistas ka erakonna praegune juht Züleyxa Izmailova. Ta viitas faktile, et 75 rohelisest europarlamendi liikmest on ainult kuus nendest riikidest, mis liitusid Euroopa Liiduga peale 2004. aastat.

«Lisaks kipuvad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ka fossiilkütustest rohkem sõltuma. Eestis on põlevkivitööstus teinud aastaid tugevat lobitööd, et veenda avalikkust taastuvenergia kalliduses ja selles, et põlevkivielekter on jätkuvalt vajalik,» leidis Izmailova ning juhtis seejärel Tartu Ülikooli botaanika vanemteadurile Aveliina Helmile viidates tähelepanu Eesti ühiskonnas valitsevale dissonantsile: meediast peegelduva mainekujunduse tõttu on Eesti inimeste hinnang riigi keskkonnaseisundile märksa parem, kui see reaalsete andmete põhjal olla võiks.