Murakad nõuavad verd, higi ja pisaraid

Murakaid leiab rabas paiguti. Kohati on sammal tihedalt kaetud kuldsete marjadega, aga järgmise sellise paiga leidmiseks tuleb kõndi­da laugaste vahel ja ümber jupike maad. Foto: Tiit Efert

Kes on juuli keskel rabas murakaid otsimas käinud, see teab, millist vaeva nende korjamine nõuab. Teine variant on minna neid nõutama turule, kus aga tuleb maksta krõbedat hinda.

Läinud laupäeval maksis murakakilo Tartu avaturul 30 eurot. Alla 20 euro ei lange see hind naljalt ka kõige saagirikkamal ajal.

Seetõttu on murakas eestlaste toidulaual eksklusiivne toiduaine, mida pole paljud proovinudki. Aga kel maitse juba suus, siis see naljalt ei unune. Murakate korjamiseks tuleb aga teada, kus need kasvavad. Murakate kasvupind on kogu aeg vähenenud. Soode kuivendamisel on põllumaana kasutusele võetud just soode äärealad, mis murakale istuvad. Lisaks tungib tänapäeval rabadele ohtralt peale turbatööstus.

Täiega rappa

Kohtume loodusesõbra Kristel Vilbaste ja Peipsimaa gastroentusiasti Tauno Laasikuga varasel hommikutunnil Tartumaal Koosa lähistel. Peagi pöörame rohtunud metsateele, mis viib raba serva. Esialgu kõnnime siiski mööda kuivemat pinnast. Veerandtunnise teekonna järel, kus kohtab pohli, ohtralt mustikaid, aga ka puravikke ja esimesi murakaid, jõuame raba piirile.

Tauno võtab maast kuivanud kaika ning selgitab, et enne murakale minekut peab rabavana meeles pidama.