:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/09/20/13359623t1h1510.jpg)
Täna algab Tartus kirjandusfestival Prima Vista, mille seekordne patroon on Viivi Luik, kes avaldas äsja hiljutisi esseid ning mõningaid varem ilmumata tekste sisaldava kogumiku «Selle kevade tervitus». Meie vestlus leidis aset laupäeval veebi vahendusel.
Te olete kirjaniku ja esseistina olnud alati silmahakkavalt tundlik ja täpne tabama ning fikseerima ajavaimu. Kuidas paistab teile 21. sajand – see justkui äsja alanud ajajärk, millest viiendik on kuidagi märkamatult juba maha tiksunud?
Kui 21. sajand peale hakkas, siis läks hulk aega, enne kui võis aru saada, et ta on tõesti käes. Nii nagu 20. sajandi alguseski. 20. sajand algas aastal 1914, kui algas Esimene maailmasõda. Mäletatavasti algas see 28. juulil 1914 ühestainsast kuulist, ühest lasust, millega tapeti Austria-Ungari keisririigi troonipärija Franz Ferdinand.
21. sajand algas 17. detsembril 2011 ühestainsast tuletikust, millega pani ennast tänaval põlema tuneeslane Muhammed Bon’azizi, kes väidetavalt ei suutnud enam vaesust välja kannatada. Selle ainsa tuletikuga tõmmati leegitsema terve araabia kevad. Protestid algasid Bon’azizi enesetapu järel ja levisid kiiresti üle araabia maailma. Vallandusid kodusõjad ja seniste režiimide kokkuvarisemised, mis viis araabia maailma täieliku kaoseni ja mis viis Euroopa rändekriisini, mis sai hoo sisse aastatel 2015–2016.
Sel sajandil sööme seega araabia maades keedetud suppi?
Sisemised, silmale nähtamatud, vaimsed põhjused selle kaose tekkimiseks olid kindlasti ammu olemas. Võib arvata, et üheks välise kaose sisemiseks põhjuseks oli USA ja Euroopa poliitikute lühinägelikkus ehk rahvakeeli otse öeldes rumalus. Mis seisis nagu alati ahnuse postamendil.
Lisaks ajupestud rahvamasside kergeusklikkus, mis antud juhul väljendus arvamuses, et araabia maailm muutub demokraatlikuks kohe, kui kurjad mehed, kes seda takistavad, kõrvaldada.
Umbes nagu lapsed, kes tahavad kassile head ja ehitavad talle toolidest maja, kus kass peaks paigal püsima, sest tal on seal ju «hea». Lõppude lõpuks kass kaotab kannatuse ja küünistab. Kui halvasti läheb, võib silmad peast küünistada, ilma et ta süüdi oleks, sest kass on loodud jahti pidama ja oma teid käima, mitte meie tahtmist tegema.
Nii nagu kass, käivad ka teised kultuurid oma teed ega vaja erinevast kultuuriruumist pärit arusaamade vägisi peale surumist. Mis sellest muud tulla võibki kui üleüldine viha ja kaos.
Kuivõrd on teie hinnangut 20. sajandile selitanud või muutnud tänavune aasta, mis on teadagi üpris eriline, ning seni enamasti negatiivses mõttes?
No ma ei tea, kas see on ainult negatiivses mõttes eriline. Kuidas ise võtad, nii on. Täiesti tõenäoline, et praegu on maailma inimeste endi otsustada, kuidas maa peal elu edasi läheb. Kas pidevas ängis ja halas, või suudetakse see ületada ja näha, et tondid, mida kardetakse, on papist tehtud.
Mida ma sellega mõtlen? Aga seda, et täiskasvanud inimestel oleks praegu võimalus lõpetada igavesti pikendatud lapsepõlv, mis tänapäeval kestab juba raugaea ja dementsuseni välja ja kus nõutakse, et elu oleks mänguline ja poliitkorrektne, et surma ja haigusi poleks olemas. Mis omakorda tähendab, et elu pole olemas, on ainult riskivaba, polsterdatud mängutuba, kus oma päevad igavust tundes ja jonnides lõpuni veeretatakse.
Täiskasvanud inimene teeb endale selgeks oma suhte surmaga, oma suhte jumalaga ja oma suhte iseendaga. Kui need kolm suhet on selged, pole enam aega halada, tuleb julgeda nii elada kui ka surra.
/nginx/o/2020/09/20/13359624t1h2f75.jpg)
Teilt ilmus äsja tekstikogu «Selle kevade tervitus», mis koosneb põhiosas viimaste aastate esseedest ning intervjuudest. Miks just selline pealkiri? Kas 2020. aasta kevad saab mingi uue epohhi alguseks?
Võib saada küll. Võib juhtuda, et rahvad lasevadki endid vabatahtlikult suukorvistada, sest mis see naeruväärne, taskus solgutatud ja hingamist takistav kaitsemask muud on kui üks iseäralik suukorv.
Tal on suurem sümboolne tähendus, kui me praegu arvame. Suukorvist ehk kaitsemaskist on saanud kahepalgelise ja võltsi eluhoiaku sümbol. Nii nagu pioneerikaelarätt, mida lapsed «kaltsuks» kutsusid, oli Nõukogude Liidu kahepalgelisuse sümbol. Kui oli vaja, võeti taskust «kalts» välja ja seoti kaela. Kui enam polnud vaja, pisteti taskusse tagasi.
Sama lugu on praegu suukorviga. Sellest võib arstide sõnul ehk mingit küsitavat abi olla, kui teda vahetpidamata vahetada, aga muidu teeb ta kaugelt rohkem kahju, kui toob kasu. Kuid on poliitikutele kõige hõlpsam vahend ühiskonnale näidata, et «midagi tehakse» ja et «vastumeetmed» on tarvitusele võetud.
Kuni suukorvi pähe ei panda, säilivad inimõigused ja vabadus. Nagu me kõik sõnades teame. Aga tegudes näidata pole see enam nii kerge. Kui vabadus ja inimõigused pole Euroopas enam iseenesestmõistetavad ja neid tuleb jälle kätte võidelda, ongi see uue epohhi algus.
Täpsemini kui õiguskantsler Ülle Madise pole vabadusest viimasel ajal Eestis keegi rääkinud. Ta ütles ühes hiljutises ERRi otsesaates umbes nii: «Meie riigi mõte ongi selles, et me oma riigis võiksime oma asju ise otsustada ja mitte teiste rumalusega kaasa joosta.»
Seoses kevade kui motiiviga eesti kirjanduses meenub mulle alati üks Jaan Kaplinski noorpõlveluuletus, milles leiduvad värsiread: «Ainult kaasa minna, ainult kaasa minna, kuskil on alati kevad...» Mida on meie nüüdisaja kultuuris ja ajavaimus sellist, mis teid kaasa kisub; sellist, mis rõõmustab ja inspireerib?
Nojah, ennist ma just rääkisin vabadusest. Nüüdisaja kultuuris on minu meelest kaks leeri, kaks poolust. Üks, mis inimese vaimset vabadust piirab, ja teine, mis inimese vaimset vabadust avardab. Esimene suund on see, mis madaldab kultuuri üheks paljudest sotsiaalsetest või poliitilistest projektidest. Või meelelahutuseks. Ühtlasi muutes kultuuri inimestele vastumeelseks, kuna nad ei leia sedasorti kultuurist midagi, mis neid toetaks või kõnetaks.
Kuid kultuuri toetus ja tugi on inimesele niisama hädavajalik nagu hingamine. Kui seda ei ole, tekib tunne, et midagi on puudu, teadmata, mis see on, ja inimene jääb norgu, muutub depressiivseks.
Teine suund kultuuris hoiab taeva, eriti tähistaeva, meie kohal alati lahti, alati avatud ja annab meile seda tuge, mida me elades vajame. Teeb meid erksaks ja rõõmustab. Ja seda on meie nüüdisaja kultuuris palju rohkem, kui me arvame. On muusikat ja on filme, on raamatuid ja on arhitektuuri.
Kui eesti kultuurist rääkida, siis mind on rõõmustanud ja inspireerinud Marju Lepajõe olemasolu. Niisamuti Arvo Pärdi olemasolu. Niisamuti eesti film «Tõde ja õigus». Niisamuti Arvo Pärdi Keskuse ja ERMi arhitektuur. Seda on väikese rahva kohta haruldaselt palju ja seda tuleb meeles pidada.
Olete kirjutanud, et oma aja hullust on alati raske ära tunda. Mis ta arvate, millist hulluse liiki võiks meie praegusajale iseloomulikuks – ning tagantjärele tarkuse toel hukutavaks – lugeda need, kes vaatavad tänasele päevale tuleviku perspektiivist?
Lollus sünnitab hullust, täpselt nii nagu uinuv mõistus sünnitab koletisi. Näib, et üleüldine ja igal pool maad võttev lollus, seesama igamehe «vabadus olla rumal», mis on Jüri Reinvere tuntud essee pealkiri, sünnitab tänapäeva hullust. Igaühel on õigus olla loll, sest lolli lolliks nimetamine «solvab lolli ja tekitab talle hingelise trauma». Kuni tekib iseäralik bolševismus ehk enamuse võim vähemuse üle.
Teie uues raamatus on taastrükkimist leidnud üks 2017. aasta lõpus kirjutatud essee, milles olete minu meelest põhjendatult kriitiline (võlts)sallivuse doktriini suhtes. Räägite seal «pea peale pööratud sallivusest, tõelise sallivuse ja tõelise ligimesearmastuse irvitavast pilkepildist, mis on võtnud juba totaalse poliitkorrektsuse mõõtmed ning viinud maailma ummikusse». Kas nende ridade kirjutamisest möödunud ligemale kolme aasta jooksul on asi mingis suunas muutunud?
Sõna «sallivus» iseenesest on mõttetu, kuna ta ei märgi midagi muud kui ükskõiksust. Inimkeeles on üks teine sõna, sõna «ligimesearmastus», ja sel pole sallivusega midagi ühist. Kui keegi kedagi sallib, siis see tähendab, et ta surub oma vastumeelsuse alla, ei taha tüli. Ei viitsi tähelepanu pöörata, tahab kergemini läbi saada.
Ligimesearmastus aga tähendab vastupidist. Keegi armastab oma ligimest nii palju, et ta ütleb talle tõtt, võttes riski tülli minna. Nii et see sallivus, mis praeguses maailmas lokkab, on tegelikult täielik ükskõiksus oma ligimese vastu. Aga et seda ükskõiksust kuidagiviisi varjata, siis varjatakse seda «sallivust» jutlustavate loosungite taha.
Jah, viimastel aastatel on hakanud kostma ka nende hääled, kes sallivuse taga näevad ligimesearmastuse puudumist. Esimeseks pähe tulevaks näiteks võib kohe tuua inglise biokeemiku Rupert Sheldrake’i oma raamatuga «Teadus ja vaimne praktika», mis on ka eesti keeles kätte saadav.
1991. aastal ilmus teie romaan «Ajaloo ilu». Sestpeale olete kirjutanud ja avaldanud üksnes esseistikat ning romaaniks tituleeritud, ent minu meelest pigem memuaristika valda kuuluva teose «Varjuteater» (2010). Miks see nii on läinud?
Sest ma mõtlen nende asjade üle, mida ma pidevalt kuulen ja näen. Raske öelda, kas tänapäeval saabki enam tõmmata jäiku piire niinimetatud ilukirjanduse ja niinimetatud esseistika vahele. Ise arvan, et ei saa. Siiski, kirjutan ka üht teistsugust raamatut. Kuni pole ilmunud, pole temast ka mõtet rääkida.
Teie seni viimane algupärane luulekogu – «Rängast rõõmust» – ilmus 1982. aastal. Hiljem on tulnud üksnes valikkogusid. Kas luuležanri võimalused on eneseväljendusena end teie jaoks ammendamas või ammendanud?
Jah. Jälle on aeg, kus oleks tarvis luuleuuendust.
Teie luuletustele loodud lauludest teab avalikkus ilmselt kõige paremini pala «Võta mind lehtede varju», mille viisistas Olav Ehala. Mind on vähemalt sama tugevalt puudutanud Id Revi «On aastasaja lõpp. On öö» ja Suuki «Šlaager», mis kuuluvad mõlemad minu kõigi aegade lemmikpalade hulka. Olen juba ammu soovinud küsida: mida teie nendest tõlgendustest arvate?
Nad on mõjuvad.
Olete esmaspäeval algava Tartu kirjandusfestivali Prima Vista tänavune patroon. Sedasorti üritused on vaieldamatult vajalikud lugejate ja kirjastajate jaoks, aga mida saab kirjandusfestivalist kirjanik?
Adrenaliini.
Prima Vista 2020
21.–26. septembril ja 9.–14. novembril Tartus
Peateema «Inimese varjud», patroon Viivi Luik
Kavas: kohtumised kirjanikega, uute raamatute esitlused, kirjandusteemalised jalutuskäigud linnaruumis, raamatulaat ning kunsti- ja filmiprogramm
Viivi Luik
6.11.1946
kirjanik ja esseist
Luulekogud:
«Pilvede püha» (1965)
«Taevaste tuul» (1966)
«Lauludemüüja» (1968)
«Hääl» (1968)
«Ole kus oled» (1971)
«Pildi sisse minek» (1973)
«Põliskevad» (1975)
«Maapäälsed asjad» (1978)
«Rängast rõõmust» (1982)
Romaanid:
«Salamaja piir» (1974, lühi- romaan)
«Seitsmes rahukevad» (1985)
«Ajaloo ilu» (1991)
«Varjuteater» (2010)
Esseistika:
«Inimese kapike» (1998)
«Kõne koolimaja haual» (2006)
«Ma olen raamat» (2010, koos Hedi Rosmaga)
«Pildi ilu rikkumise paratamatus» (2017)
«Selle kevade tervitus» (2020)