Krister Kivi kolumn: Viirus ja vaimuhaigus

Krister Kivi, Foto: Konstantin Sednev / Postimees

Sõnal «vaimuhaigus» on halb kuulsus. Vaimuhaiged kuuluvad ju vaimuhaiglasse, kõrge rohelise plangu taha. Samas võib ehk hüpotiseerida, et vaimne tervis ei saa kuidagi olla raudsem füüsilisest.

Nii nagu meid külastavad kõhuvalud, nohu ja liigesepõletikud, võivad üle meie uidata ka hingetormipilved; ärevused, ängid ja masendused. Mõnest rääkida on aktsepteeritavam, näiteks depressioon on peaaegu «kapist väljas». Samas obsessiiv-kompulsiivne häire, mille all kannatab kuni 2,5 protsenti elanikest, on jututeemana kahtlasem kraam.

Tean obsessiiv-kompulsiivsusest üht-teist. Umbes 20 aasta eest tekkis mul hirm, et võin ootamatult teha enesetapu, muide täiesti möödaminnes. Häirivas sundmõttes viirastus selgelt, et võtan kogemata sisse surmava portsjoni paratsetamooli, mida mu toonase töökoha sekretär oli tubli inimesena apteeki karpide kaupa varunud. Paratsetamool on aga ju maksatoksiline üsnagi kergelt allaneelatavates kogustes.

See absurdne mure mürgitas mind aastaid. Püüdsin kurnavast obsessioonist vabaneda, kuid ei suutnud. Juurutasin salaja meetmeid – ja nüüd oleme jõudnud kompulsioonini –, mis pidid tagama, et õnnetust ei juhtu. Ma TEADSIN, et ma ei tee midagi sellist, kuid ka ei teadnud. Kuidas ma, hajameelsusele kalduv isik, saan end lõpuni usaldada; kuidas võin olla kindel, et enesehävitusiha hetkeks lõõmama ei löö?