/nginx/o/2020/12/02/13507941t1h9453.jpg)
/nginx/o/2020/10/14/13412441t1h0e4b.jpg)
„Ennustame tänavu saagiks umbes pool tonni viinamarju, selle peaksime tunniga ära korjama,” rääkis Järiste Veinitalu perenaine Kristel Sööt telefonis, kuid ma ei tahtnud hästi uskuda. Tean, et targematega ei tasu vaielda, sestap läksin talu hooaja kõige tähtsamale päevale, saagikoristuspäevale, kohale.
Tartumaal vanas Luke mõisa kõrtsihoones asuva talu hoovis laiub kolm suurt kasvuhoonet, mis kohale jõudes omakorda mu kahtlusi süvendasid – need tunniga tühjaks korjata? Viinamarjakasvatusele panid aluse tänase peremehe Martin Söödi vanemad 18 aastat tagasi, kui hoone maakiviseina vastu toetavas kasvuhoones hakati söögiks taimi kasvatama. Nüüdseks on Martin katsetanud hulgaliselt sorte ning leidnud Järiste tallu kõige paremini sobivad: ‘Regent’, ‘Solaris’, ‘Bolero’, ‘Rondo’. Õues kasvab ka neli rida ‘Hasanski sladkit’, millelt selsamal saagikoristuspäeval esimese saagi korjame.
Pool aastat tihedat tööd
Kujutasin ette, et poole tonni viinamarjade korjamiseks tuleb pererahvale külla hulgaliselt sõpru-sugulasi, ent tegelikult tuli abiks vaid Kristeli õde Kadri koos kahe sõbraga.
Kasvuhoonesse sisenedes olin lummatud – nagu oleks lõunamaal, aga nagu ei oleks ka. Tumedad ja prisked marjad kobarates reas ja nii tervelt 200 ruutmeetril.
Ent need marjad ei ole iseenesest kenasti ritta läinud. Pererahval jagub viinamarjadega tihedat tööd aprillist oktoobrini: tarvis on kujundada võra, kobarate eest lehed eemaldada, herilasetõrjet teha ja veel palju olulisi asju. Seda magusam oktoobrikuine tähtsündmus saagikorjamise näol on – suur töö saab tasustatud.
Kuigi esmapilgul võtab kääridega marjakobarate lõikamine käe värisema, siis pärast esimest 20kilogrammist pangetäit läheb asi juba libedamalt.
/nginx/o/2020/10/14/13412442t1h5514.jpg)
Kui korjamise vahepealt esimene mari on suhu pistetud, siis viimaseks see kindlasti jää – marjad on imemaitsvad. Sama arvavad perepojad, aastane Mattias ja neljane Karl, kes samuti tähtsast päevast osa saavad.
/nginx/o/2020/10/14/13412443t1hcd8d.jpg)
Et mitte aega raisata, viib Martin esimesed pangetäied kohe mahlapressimise staapi, kus lisaks Martinile on tähtis roll tema isal Olevil, ja töö läheb sealgi lahti. Esmalt valatakse marjad destemmer’isse, mis eemaldab neilt rootsud. Seejärel läheb saadud kraam mahlapressi.
Eksootiline ja ebamaine
Igast pressitäiest mahlast mõõdab Martin väikese pikksilmataolise mõõtevahendiga suhkrusisaldust. Tegelikult mõõtis ta seda korra nädalas veel valmivatest marjadestki. Kuna tänavu oli see väiksem kui varem, tehakse kogu saagist vaid roosat veini, sest korraliku punase veini saamiseks peaks marjade suhkrusisaldus suurem olema.
/nginx/o/2020/10/14/13412445t1h434b.jpg)
Samal ajal ei ole korjajate meeskond laisklema jäänud, vaid usin korje kestab. Käärid klõbisevad, panged täituvad kiiresti, kõlarist mängib taustaks Queen, päikesevalgus paitab ja teeb kasvuhoone mõnusalt soojaks. See mõjub eksootiliselt ja ebamaiselt.
Kristelile au andes – enne kui tööhoog korralikult üles saab, ongi „saak salves”. Mullu koristasid nad saaki maal elamise päeva raames ja panid kokku suurema, 20pealise grupi. Nüüd saan hästi aru, miks mõni osalejatest kurtis, et sai vaid paar kobarat korjata. Nelja-viiekesi ongi täpselt paras see pool tonni ära korjata.
Katsetused sortidega
Ent mahlapressimise staabis kestab töö mitu korda kauem kui korjamine. Kui viinamarjad maitsesid mesimagusalt, siis nendest tehtud mahl on veelgi magusam. Huviga jään ootama viie kuu möödumist, mil Järiste Veinitalu rosé valmis saab.
/nginx/o/2020/10/14/13412444t1hf23d.jpg)
Kuidas Martin ja Kristel üldse veinitegemiseni jõudsid? Eespool sai mainitud Martini vanemate viinamarjakatsetusi. Ühel hetkel tekkis Martinilgi taimede vastu huvi. Ta hakkas paari sordiga katsetama, ent kui mari oligi hea, siis sellest tehtud vein ei kannatanud alati kriitikat. Kõik kasvuhooned, milles marjad sirguvad, on isa Olev ise ehitanud. Kui Martin jõudis Saksa sordiaretuseni, jäi ta nendele sortidele pidama. Saksamaa on ainus Euroopa suur veinimaa, mis aretab hübriidviinamarju kõrgel teaduslikul tasemel.
Esimesed veinikatsetused algasid talus ligi kümme aastat tagasi. Ent viinamari pole ainus, mida Järistel veini sisse pannakse – veine on tehtud ka mustadest sõstardest, kirssidest, arooniatest, maasikatest. Lisaks kasvab talu hoovil 40 puuga kirsiistandus ja hulgaliselt õunapuid, mille hulgas on isegi paar Martini vanavanaisa poolt 1936. aastal istutatud ‘Antonovkat’. Õuntest tehakse peamiselt siidrit.
Konkurss andis õige hoo
Ent katsetuste juurde tagasi. „Martin kohe oskab veini teha. Ta on keskkonnatehnoloogia magister ning teadmiste baas keemiast ja bioloogiast on väga oluline, et protsessi hallata,” kiidab keskkonnaspetsialistina töötavat meest abikaasa Kristel. Kristel ise on kitarriõpetaja, kuigi praegu lastega kodune. Ja Martin muudkui vähendab oma töökoormust, et ka talutöödega toime tulla.
Kui ta oli mitu aastat mitmesuguste koduveinidega katsetanud, osales ta hobiveinimeistrina sordist ‘Solaris’ tehtud 2016. aasta valge veiniga ja sordist ‘Regent’ tehtud 2016. aasta punase veiniga Balti veinivõistlusel.
Seal osalevad nii hobiveinimeistrid kui ka ametlikud tootjad ning hindamine toimub pimedegustatsioonil. Sel konkursil võitis Järiste Veinitalu Regent nii punaste veinide kui ka üldarvestuses esikoha. See andiski Martinile hoo sisse ning utsitas asja ametlikuks ajama.
Nüüdseks on suurde kõrtsihoonesse rajatud korralik veiniköök, millesse mahutid ja mõned seadmed on soetatud Leaderi toel, ent võimalikult palju proovivad nad ise teha. Ka veinikelder on eeskujulik ja kui hästi otsida, leiab Martin sealt üles ka ühe oma esimestest veinidest – 2011. aastal ‘Hasanski sladki’ sordist tehtud kuiva viinamarjaveini.
/nginx/o/2020/10/14/13412446t1h315f.jpg)
Kui mahlapressimistöö tehtud saab, viib Martin mahla tünnidega veinikööki. Seal saab see väikese pärmiampsu ning jääb veiniks saamist ootama. Eks veinimeistril ole nüüd mitu kuud tegemist ja jälgimist, et 2020. aasta rosé hästi välja kukuks.