Jüri Pihel: «Kuuldused televisiooni surmast on siiski tugevasti liialdatud. Vähemalt esialgu.»

Rikkalike kogemustega telejuht Jüri Pihel on veendunud, et kindlasti mahub eratelekanalitesse meelelahutuse kõrvale ka kvaliteetset ajakirjandust. Foto: Tairo Lutter

Mis saab televisioonist lähemas tulevikus? Jääb ta üldse ellu? Kas noored on jäädavalt telekanalite vaateväljast kadunud? Neile ja nii mõnelegi muule küsimusele vastab viimastel aastatel rahvusvaheliselt edukat teleäri ajanud Jüri Pihel, kellest saab Kanal 2 ja teisi seni Postimees Gruppi kuulunud telekanaleid koondava värske äriühingu osanik.

«Viimased seitse-kaheksa aastat olen elanud põnevat elu,» tõdeb Pihel, kui ta viimase aja tegemised jutuks võtame. «Olen sõna otseses mõttes teinud uusi telekanaleid. Näiteks üle Balti riikide nähtavad lastekanalid Kidzone ja Kidzone+ ning filmikanal Filmzone. Samuti on Kidzone nähtav Araabias. Tegelikult on neid riike üksjagu, kus me kanaleid näha saab.»

Sellest ärist on kasvanud märkimisväärne rahvusvaheline edulugu. Nüüd olete tagasi kohalikus teleäris...

See on tõsi. Selge on ka see, et üks asi on investeerida tugevasse rahvuslikku telekanalisse, teine asi aga investeerida ja nullist üles ehitada rahvusvahelise sisuga kanalit. Kus sa lokaliseerid, valid sisu, sead asjad mõistlikku järjekorda, brändid… Ja teed sellest bisnise. Eks need ole siiski kaks suhtelist erinevat mõtteviisi. Samas ei taha ma öelda, et näiteks lastekanalit oleks kuidagi lihtne teha. See on väga suure konkurentsiga ala, kus on palju rahvusvahelisi tugevaid tegijaid. Pluss see, et lapsed on vaatajatena ikka väga vähelojaalsed. Nad lähevad kergesti kaasa iga järgmise uuega. Aga olen seni üsna hästi hakkama saanud. Kõik need aastad on me äri olnud korralikult kasumlik. Oleme jõuliselt laienenud, ilma et oleksime ise pidanud välist raha kaasama.

Sama äriloogika kehtib ilmselt ka filmikanali puhul?

Mulle tuleb siinkohal meelde üks hea Ameerika tuttav, kes on tõsine muusikahuviline ja kelle kodus on, ma arvan, umbes 10 000 ühikuga plaadikogu. Aga too sõber tunnistab, et suurema osa ajast kuulab ikkagi raadiot. Sest seal teeb keegi teine tema eest töö ära – piltlikult öeldes tõuseb püsti, valib tuhandete seast plaadi ja paneb selle mängima. Eks kõikvõimalike seriaali-, filmi- ja lastekanalite puhul on mõte sama. Sa proovid aimata, mida sel hetkel tahetakse vaadata. Teed valiku, kulutad mõõdukalt ja müüd selle valiku mõistliku hinnaga edasi.

See ärimudel on töös, elu huvitav. Milleks teile kohaliku haardega Kanal 2 ja ta sõsarad?

Esiteks, ma ei näe turul teist sellist kombot, kus sul on koos raadiote grupp, kirjutava pressi grupp nii paberil kui online’is, telejaamad ise… See on tegelikult väga unikaalne. Aga leian, et kogu selle meediagrupi ühte jalga käima panemine pole seni üleliia hästi õnnestunud.