Allan Aksiim: geid ja lesbid ei ole igavesti poliitilise võitluse keskmes

Allan Aksiim. Foto: Margus Ansu

Bioloogia lubab, kultuur keelab – selline sedastus on Iisraeli ajaloolase Yuval Noah Harari 2014. aastal ilmunud üldajaloo raamatus «Sapiens: inimkonna lühiajalugu». Homoseksuaalse tõmbe ja käitumise esinemine on inimühiskondades ja loomariigis teada olnud pikalt, tegemist ei ole alles tänapäeval avastatud nähtusega, mille üle vaieldakse. Kultuuriliselt on see inimeste seas olnud kord lubatud, vahel soositud, harva eelistatud ja tihti keelatud, kirjutab kriitik Allan Aksiim.

Teaduslikud teadmised homoseksuaalsuse põhjuste kohta on ebakindlad ja see ei ole tõenäoliselt üheainsa teooriaga seletatav. Siinkohal toetun David Bussi evolutsioonipsühholoogia õpiku 2019. aastal ilmunud kuuendale väljaandele, mille järgi enamik teoreetikuid eristab kolme tunnust: 1) sooidentideet (kas ennast tuntakse mehe, naise, mõlema või mitte kummanagi), 2) seksuaalne tõmme (kellest fantaseeritakse) ja 3) seksuaalne käitumine (kellega tegelikult vahekorda astutakse). Kuigi need kolm tunnust käivad tihti käsikäes, ei pruugi nad ühtida, nt võib identiteet olla naise oma, tõmme mõlema soo poole (biseksuaalsus) ja ometigi tegelik seksuaalkäitumine vaid ühe soo suhtes. Asja teeb keerukamaks ka lesbilisuse ja meeste homoseksuaalsuse erinevus: meeste seksuaalne orientatsioon ilmneb elus tihti varakult ja on üsna püsiv, kuid naistel võib sättumus elu jooksul muutuda, olles seega paindlik.

Meeste homoseksuaalsuse kohta on kaks põhilist teooriat: 1) sugulaste toetamise teooria ja 2) naiste viljakuse hüpotees.

Esimese teooria järgi aitavad geid heteromeestest enam hoolitseda oma lähisugulaste laste eest. Lapsi pole vaja mitte ainult teha, vaid nende eest hoolitsedes tagada nende jõudmine täiskasvanuikka, et nende geenid ka edasi jõuaks kanduda. Eriti eelajaloolistes keskkondades, mis inimese evolutsiooni kõige enam on vorminud, on iga lapse ellujäämine olnud õnnemäng.

Teine teooria eeldab, et samad geenid, mis meestel soodustavad homoseksuaalsust, tekitavad naistel soovi saada rohkem lapsi. Viimane teooria tundub praegu tugevama tõestusega kui esimene. See seletaks ka, miks oma soo atraktiivsena tajumine kuulub inimkonna geneetilise pärandi hulka.