Aiaomanik ei tohi rahulikult magada, kuni viljapuude tüved kaitsmata

Ümber tüve mähitud tekstiil tuleb nööriga kinnitada ja talve jooksul tasub kontrollimas käia, ega see tuulega lahti pole tulnud. Tüve ümber kuhjatud muld aitab kaitsta pooke­kohta hiirte eest. Foto: Liisi Kont

Kevadine kriisiaeg pani inimesed rohkem oma aia poole vaatama ja üleöö tekkinud vabad päevad võimaldasid lõpuks maha istutada viljapuud, mida pikalt oma aeda igatsetud. Arvata, et pärast istutamist jääbki üle ainult saaki oodata, pole õige.

Noorte viljapuude koor on väga pehme ja mahlane, olles ahvatlev suutäis hiirtele, jänestele ja kitsedele. Metsloomad linnaaedades ei ole enam harv nähtus, seetõttu ei tohiks ükski aiaomanik öösel rahulikult magada, kui viljapuude tüved on kaitsmata. Hiirte ja ulukite kaitseks tuleb sõna otseses mõttes noorte puude tüved kinni katta. Nii välistame võimaluse, et metsloomad hambad koore sisse saaksid lüüa.

Materjale, mida kasutada, on igasuguseid. Üles võib näidata ka loomingulisust ja käiku lasta kodus leiduvaid tekstiile, sealjuures on kõige tähtsam, et kasutatav materjal laseks õhku läbi. Aianduskeskustes on müügil pakase- ja talvekangaid, samuti džuutkangast, kasutada võib ka kartulikotiriiet.

Eelnimetatud tekstiile müüakse tihti suurte tükkidena, puule sättimise seisukohalt on lihtsam kangad ribadeks lõigata. Lisaks on müügil võrgutaolised tüvekaitsed, mida on lihtne noore viljapuu tüve ümber keerata, vajadusel nööriga kinnitada. Kodustest vahenditest võib kasutusele võtta ajalehed, papi ja miks mitte vanad pitskardinad. Linnuvõrgud, mis talvel kasutuna kuuris seisavad, võib samuti käiku lasta.

Tüvi valgeks

Poeriiulitelt võib leida määrdeid, mis tüvesid kaitsevad, näiteks viljapuu tüvevalgendi ja verejahu, kuid nendega kerkib esile kaks probleemi.