Aliinat otsides (2)
19. detsember 2020, 00:01
/nginx/o/2020/12/18/13535902t1h013a.jpg)
Alustades Aliina otsinguid, kelle nime kannab Arvo Pärdi epohhiloov klaveripala, ei tea ma veel – vähemalt teadlikult –, et olen suundumas loomise algläteteni, kus elul ja surmal pole selgeid piire ning tooni annab suur igatsus.
«Ema on väga erutatud, et te helistasite.»
«Miks?»
«Ei tea. (Naerab.) Ütles, et me helistaksime – nüüd helistamegi.»
«Olen väga rõõmus. Tahtsin öelda, et olete Eestis kõige kuulsam Aliina.»
«Mitte mina, vaid minu nimi. Aitäh.»
«Eestlaste jaoks on see müstiline, sest me teame lapsepõlvest seda nime...»
«Jaa-jaa, aga see on Arvo Pärt...»
«Ma tean.»
«... mitte mina.» (Naerab.)
Nii algas telefonikõne 19. novembri õhtul, päev pärast seda, kui olin hakanud otsima Aliinat, naist, kelle nime kannab Arvo Pärdi 1976. aasta veebruaris sündinud müstiline klaveripala «Für Alina».
Istudes tänavuse kummalise aasta 7. novembri öösel Tallinna Jaani kirikus toimunud Collegium Musicale 10. sünnipäevale pühendatud kontserdil «Südaöine», meenub paljugi, mida olen palaga «Aliinale» seoses kuulnud, sest kontserdi avab Peep Lassmanni esituses just see teos.
Meenub, et teadsin lapsena aastaid enne teose enda kuulamist Aliina nime, mis kõlas minu jaoks ise nagu muusika ja jättis kuidagi salapärase mulje. Tollal ju internetti polnud ja «voogedastus» toimus teisi kanaleid pidi.
Hiljem kuulsin lugu sellest, miks pala kannab nime «Für Alina». Et Arvo ja Nora Pärdi sõber Irena Veisaitė, kes ühtlasi oli Eesti ühe kultuslikuma režissööri Grigori Kromanovi naine, oli 1973. aastast otsekui leinas, sest tema tütar Aliina Bum oli suundunud koos oma isa Jakobiga nn raudse eesriide taha Inglismaale.
Guugeldades leidsin internetist foto, kus Aliina ja tema ema istuvad kahe noormehe vahel. Panin selle Facebooki, kus korraldasin naljatades viktoriini («Kuidas on vasakult teine inimene sel fotol sattunud maailma muusika ajalukku?») ja...
Sõber Toomas Kümmel pidas seda FBs kommenteerides maha väikse moraalijutluse: «Sa ei ole enam sellel vaimsel tasemel, et korraldada sotsiaalmeedias mingeid piiratuid mälumängukonkursse. Jäta see Mõigu KEK-ile. Sinu ülesanne on hoopis avada taustu. Ma võin sind tutvustada inimesega, kes tahtis Veisaitėst raamatut kirjutada. Sellised on sinu teemad.»
Juba samal päeval olin ühenduses Toomase eakaaslasest sõbra, Leedu ajakirjaniku Ramunė Sakalauskaitėga, kes andis mulle lahkesti Irena telefoninumbri. Ühtlasi kuulsin, et 92-aastasest Irenast, kes on vähemalt Leedus legend, tehakse parajasti dokkfilmi.
Irena nagu oleks minu kõnet oodanud. Kordagi ei teki tunnet, et suhtlen väga eaka inimesega. Niipea, kui Irena kuuleb, et olen ametis Postimehes, teatab ta äratundmisrõõmus, et Griša poeg oli samas ametis – «kuni skandinaavlased selle erastasid ja ei saanud enam nii pikki heietusi kirjutada, nagu talle meeldis».
Räägin Irenale, et tahaks rohkem teada Aliinast. Irena ütleb, et Aliina on tal parasjagu Inglismaalt Vilniuses külas, aga praegu jalutab väljas. «Aliina sõitis minu juurde nüüd selleks ajaks. Ma ei tea, temalt tuleb küsida, ta väga ei armasta isikukultust – ta on väga introvertne inimene. Aga küsin temalt, võib-olla räägib teiega.» Lepime kokku, et helistan mõne aja pärast tagasi.
Aliina on armsa häälega. Ja naerab tihti. Ta ütleb, et teos «Für Alina» ei ole ju talle pühendatud ning et nii tema ema kui ka Arvo Pärt on sellest palju rääkinud. Püüan talle seletada, et tema nimi on hakanud elama tänu Pärdile oma elu. Ilmselt on maailmas palju naisi, kes on tänu sellele omale nime saanud. Ja et paljud naised on tunnistanud, et lasid sel palal kõlada ajal, mil nad uue elu ilmale tõid.
«Ma ei oska enda kohta midagi öelda. See Aliina, kelle nimi on teosel – see oli peaaegu 50 aastat tagasi –, teda pole enam,» ütleb Aliina. Püüan seletada, et Aliina on kui saladus, millel on maailma kultuuriloole oluline tähendus. Et muusikaajaloolased ei peaks sajandeid hiljem mõistatama – nagu Beethoveni «Für Elise» puhul.
Aliina naerab armsasti, et kui tema on saladus, siis vast on parem, kui nõnda jääbki. Siiski lubab ta endale tagasi helistada, kui olen Arvo Pärdi või helilooja keskusega arutanud, kas tema isiku väljatoomine on ikka oluline.
Järgmine kord helistan Aliinale hoopis selleks, et kaastunnet avaldada. Nimelt saadab Arvo Pärdi keskus mulle 11. detsembril teate: «Lahkunud on väljapaistev Leedu kirjandus- ja teatriteadlane, kauaaegne Avatud Leedu Fondi president, õppejõud ja teatrikriitik Irena Veisaitė.»
Võtan ühendust Leedu noorema põlve filmiinimese Giedrė Žickytėga, kelle kohta tean, et tema teebki Irenast filmi. Irena jõudis mulle öelda, et kadestab mind, kui kuulis, et käisin äsja kontserdil, kus kõlas Arvo Pärdi muusika. Ja lisas, et käis koos Giedrėga augustis seoses filmivõtetega Eestis, kus kohtus ka Pärtidega.
Giedrė on parasjagu Moskvas. Selgub, et tema mees on Leedu suursaadik Venemaal. Ta räägib, et plaanis vaatlevat dokkfilmi. «Oli idee rääkida Irena imepärasest eluloost teda olevikus jäädvustades. Arusaadavalt me ei jõudnud üles võtta kõike, mida plaanisime, sest oli karantiiniaeg – ootasime soodsamat aega. Aga midagi sai üles võetud ja kahtlemata film tuleb,» räägib Giedrė.
Režissöör ja produtsent räägib, kuidas teade Irena surmast oli kõigile šokk. «Irena jättis nii elujaatava ja positiivse mulje, ilmselt seetõttu ei suuda nii palju inimesi üle maailma uskuda, et teda enam pole. Võidakse mõelda, et 92 eluaastat – nii väärikas vanuses inimene, aga ta elu oli siiani nii intensiivne, teda oli kõigile vaja. Sestap tundus, et ta on igavene. On inimesi, kelle kohta mõtleme, et nad elavadki igavesti,» ütleb Giedrė.
Naine räägib, et filmi tegema hakates mõtles ta, et vaatamata kogu tragöödiale, mille Irena on üle elanud – holokaust, Nõukogude okupatsiooniaeg, kõik kaotused –, saab tegu olema filmiga elust. «Ja isegi nüüd, kui teda pole enam meiega, mõtlen, et see film saab olema elust,» täpsustab Giedrė.
Ramunė Sakalauskaitė räägib mulle, et Irena vanemad lahutasid 1938. aastal ja kümneaastasele Irenale oli see tohuti šokk. Tema isa suundus USAsse, kus suri 1973. aastal. Irenal õnnestus isa kord 1960ndate lõpus USAs külastada.
Irena ema hukkus 1944 Kaunase getos. Stefanija Ladigienė varjas Irenat ja sai kui tema teiseks emaks. Irena meenutab oma elulooraamatus, et kui Stefanija teda sageli kirikusse viis, vaatas ta seal alati jumalaema kujutist – sageli nii kaua, et sellele tekkisid tema lihase ema näojooned. «Ma nii igatsesin tema järele,» kirjutab Irena.
Irena side Eestiga on nõnda tugev, et tema põrm sängitatakse karantiini lõppedes ta elu armastuse Griša Kromanovi oma kõrvale Tallinnas.
«Tegelikult oleme kõik seotud nähtamatute niidikestega, milleks on inimestevahelised sidemed. Need ei allu ei ajale ega ruumile, on väga tugevad ja nende peal maailm tegelikult püsib. Ja mida teeks maailm ilma kultuurita?!» ütleb Ramunė.
Taas kõlab «Für Alina» kosmiline tühjus, kus on samas olemas kogu loomise alge.
Tõmbas kardina eest
/nginx/o/2020/12/18/13535903t1h8a13.jpg)
«Otsekui mingisugune tee on vabaks tehtud inimese ees. Eesriie on eest tõmmatud, takistus on eemaldatud.» Nii räägib maestro ise oma 1976. aastal kirjutatud lühikesest klaveripalast. See esimene tintinnabuli-stiilis kirjutatud teos on ühtlasi selle stiili kvintessents. Ühtäkki oli helilooja jaoks kõik korraga olemas. Nii nagu nende füüsikute-kosmoloogide jaoks, kes kalduvad kahtlema aja olemasolus ja kelle arvates on universumis kõik üheaegselt kusagil olemas. Kõik oleks mingist süvenemistasandist alates üks. Kuidas see kõik ikkagi siis üks on? Ühe võimaliku vastuse sellele küsimusele annab Arvo Pärt.
Peep Lassmann