Maarja Vaino: positiivsuse türanniast

Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Inimesed ei suuda olla pidevalt ja ühtemoodi õnnelikud, see ei ole ega saa olla argirutiin, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Jõulud on üks aasta helgemaid ja rõõmurikkamaid tähtpäevi. Suguvõsad saavad kokku, valitseb pühalik harmoonia ning sotsiaalmeedias jagatakse üksteise võidu pilte, kus peal on õnnelikult naeratavad inimesed. Iseenesest on tore, et selline ideaalkuvand on olemas, sest eks harmoonia ja õnnetunne ole inimhingele vajalik kosutus.

Kuna tänavu on jõulud teistsugused – lähedased ja sõbrad ei pruugi tavalisel kombel kohtuda ning harmooniast on asi kaugel, sest nii mõnigi on kaotanud töö või sissetuleku –, võiks vahelduseks küsida: kas õnnelik olemine pole äkki üle tähtsustatud?

Meile on ühiskondlikult üsnagi agressiivselt peale surutud nõue mõelda positiivselt. See läänelik (kuigi oma sügavamas olemuses ka omajagu idalik) mõttemall saabus oma keep smiling’uga üsna ruttu pärast Eesti vabanemist okupatsioonist. Mis peamine: kui vanasti vastati küsimusele «kuidas läheb» eestlaslikult «pole viga», siis uus mood nõudis paremaid vastuseid. Edukultus tõi kaasa vajaduse iseennast esile tõsta ning esitleda inimesena, kelle käes õnnestub kõik, kes oskab elada ja juba elabki unistuste elu. Sotsiaalmeedia keeras sellele omakorda vindi peale. Nii on õnnelikkus ja positiivsus muutunud supersimulaakrumiks, mis ühtlasi toidab hiiglaslikke tööstusharusid.