Jüri Reinvere: lõvi minema ajamise järel ärgem viskugem huntide ette

Kindral Albert Pike ausammas on maha kistud BLM meeleavaldajate poolt. Foto: Amy Katz/ZUMAPRESS.com

Lõppev aasta kujunes palju rohkem Beethoveni aastaks, kui seda oleks ette arvanud. Põhjused aga peituvad kaugemal, kirjutab Saksamaal elav helilooja Jüri Reinvere.

Lõppev aasta, 2020, oli see, kus kõik lükati edasi. Poliitilised valikud lükati edasi, inimese arusaam iseendast lükati edasi ja see ootamatult kättesadanud aeg, mida nii paljud inimesed, tõeliselt tööga ära kurnatud inimesed, olid nii kaua oodanud – seda ei osatudki millekski eriliseks ära kasutada. Sest ilmselt on raske elada, kui oled kogu aeg edasilükatud tänapäevas, sellises kergelt pikendatud pikapäevarühmas, mis aga saabub võib-olla alles homme. Ja nii saigi peamiseks mureks – vähemalt kui jälgida, mida inimesed igal pool kirjutavad – ärajäänud puhkusereis, näiteks Tenerifele, nagu oleks see kõige hirmsam asi, mis maailmas ja üldse elus võiks juhtuda.

25. detsembril, vaid mõni päev tagasi, näitas Saksamaa juhtiv telekanal Das Erste suhteliselt haruldast uut Beethoveni-filmi. Haruldaseks tegi selle filmi asjaolu, et suured avalik-õiguslikud kanalid ei julge enam ammu midagi sellist kavasse võtta.

Ajal, mil iga liigutus peab kokku tõmbama miljoneid inimesi, puudub otsustajatel julgus niisuguste ettevõtmiste suhtes. Lisaks on Saksa televisiooni kehv tase nii vaatajaile kui ka tegijaile endile teada. Filmile oli küll eetris antud parim aeg: esimese jõulupüha õhtul kohe pärast peauudistesaadet. Aga paar päeva hiljem selgus külm tõsiasi, et filmi ei vaadanud peaaegu mitte keegi, kui mitte arvestada neid kolme ja poolt miljonit inimest, kes seda siiski vaatasid. Uue Beethoveni-filmi vaatajate hulk Beethoveni aastal, jõulupäeval ja hiilgaval kellaajal pidanuks aga olema kümne miljoni kandis.