ARVUSTUS ⟩ Jumaliku andega punk-joomar

The Poguesi plaadid on ajaproovile vastu pidanud, tõeline kunst ei aegu. Sama ei saa öelda Shane MacGowani kohta. . Foto: Rowan Miles/EMPICS Entertainment

Lisaks vähelevinud ­oskusele hoida käes korraga mikrofoni, viski­klaasi ja suitsevat ­sigaretti on tõenäosusteooria ja meedikute kiuste endiselt jonnakalt elus püsival Shane MacGowanil ka unikaalne anne.

Tema ebatavalisest elust filmi tegemiseks oleks keeruline leida paremat meest kui muusikafilmide ja -videote veteran Julien Temple, kes tunneb ennast keset anarhistlikku punk-vaibi harjumuspärases sõiduvees. Lavastatud stseene, dokumentaalkaadreid, perekonnafotosid ja vanameister Ralph Steadmani animatsioone põimivas mitmekihilises dokumentaalfilmis «Crock of Gold» on Temple oma vastuolulise kangelase eluga üpris halastamatult, kuid samas delikaatselt ja väga liigutavalt hakkama saanud ning põiminud selle ühtlasi suurema antropoloogilise pildiga.

Keskmiselt on Iirimaal ühe selge päeva kohta kaks vihmast. Bändi ninamees Shane MacGowan elas elu, kus selget päeva ei näinudki. Keeruline, kui mitte võimatu on The Pogue­si ­ninamehena tuntuks saanud Shane MacGowani kõrvale panna kedagi, kes oleks suutnud oma muusika ja täiesti ebamaise energiaga luua sellisel tasemel ekstaatilist ülevust.