Nädala lugu ⟩ Mihkel Mutt: vähemuste vedru

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Oma vigade voorusteks kujundajad väärivad lugupidamist, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kõikvõimalike vähemuste koosseis ja kulg on kirju. Mõned on pikka aega keelatud, seejärel saavad sallituks, vähemasti seaduse silmis. Vahel läheb ka vastupidi. Ja mõned on tabuks jäänudki. Keeluaegadel on vähemustesse kuulujad üritanud end kas varjata, toimetada salaja või siis ennast muuta – oma erandlikkust alla surudes. Siinkohal on tähtis, et isegi kui nad viimast suudavad, ei tee see neid kunagi päriselt põhiliinseks. Nende erinevused ei ole ju reeglina omandatud ega sisendatud, vaid sünnipärased. See puudutab ka pedofiile (teooriad sellest, et «kõik on juba ära proovitud ja tahaks midagi erilist» on paremal juhul pooltõed).

Igaks juhuks ütlen ette, et ei pea silmas «praktikuid», vaid vastavat sättumust, ei kavatse kedagi ega midagi õigustada, vaid vaadelda nähtust laiemas kontekstis.

Pedofiilid nagu teisedki vähemused kuuluvad issanda loomaaeda, st nemadki peavad oma eluga hakkama saama (ei saa ju nõuda, et nad end päevapealt ära tapaksid). Vahel soovitatud keemiaravi või muidu kastreerimine ei tule siinkohal arvesse, sest kordan: jutt on isikutest, kes oma kalduvusi ei afišeeri ega realiseeri praktikas.

Kogemus näitab, et inimesed on võimelised oma erandlikkusega elama ning seda koguni positiivselt ära kasutama. Toon näite homoseksuaalsuse vallast. See kõrvutus võib tunduda lubamatu, aga vaadelgem asja omas ajas: saja aasta eest oli (meeste) homoseksuaalsus suurem patt ja karmimalt karistatav kui pedofiilia, sest viimane vaikiti enamasti maha või seda käsitleti pedagoogilise või perekonnasisese probleemina.

Thomas Mann, suurkirjanik igati, avastas puberteedis oma homoerootilised kalduvused (see pole spekulatsioon, vaid seisab kirjas päevaraamatutes, mida Mann pidas terve elu ja millest enamik on säilinud). Kahekümnendate elusaastate algul langetas ta saatustähtsa otsuse: kuna ta tahab saada mitte üksnes väga heaks, vaid ka väga mõjukaks kirjanikuks, kelle arvamusega kogu Saksamaa arvestab, siis ei tohi ta oma ihadele järele anda. Ta peab olema igas suhtes lugupeetud ja nõuetekohane. Nii ta abielluski ülijõuka juudi professori tütrega, sai kuus last ega läinud oma erootikas noorte meestega kunagi kaugemale tähendusrikkast käepigistusest või põgusast lahkumissuudlusest. (Muide, Mann tunnistab sedagi, et oma kaheteistaastast poega Klausi alasti nähes valdasid teda erootilised tunded.)

Mann tegigi oma elust kunstiteose. Temast sai mitte üksnes vaimupaavst, vaid ta sublimeeris oma välja elamata armulood meisterlikult kirjandusteostesse, muutes need seal soolises suhtes ja ka muidu n-ö lubatuteks.

Me ei saa kunagi teada, kui suur osa kellegi «mootoris» on olnud mõnel ta salakirel. Piisab, kui nimetame käesoleva teema kontekstis muinasjutuvestjat Hans Christian Anderseni ja teose «Alice Imedemaalt» autorit Lewis Carrollit.

Oleme kuulnud kümnetest pedagoogidest katoliku kiriku rüpes, kes on pedofiiliaga vahele jäänud. Ilmselt on sadu, kes pole vahele jäänud, ehkki praktiseerivad seda. Aga kindlasti on tuhandeid, kes on selle alla surunud. Aga nad on armastanud lapsi kõige laiemas mõttes. Ja nagu enamasti igasuguses armastuses eksisteerivad nendegi omas koos vaimne hoolivus ja füüsiline tõmme. Esimene ei tarvitse viimase mahasurumise järel kaduda, vaid vastupidi. Seepärast on n-ö platoonilised pedofiilid alati olnud ilmselt ühed kõige paremad pedagoogid.

Teine näide. Kui vastava sättumusega noorteklassitreener ei anna oma kalduvustele järele, tema hoolealusest sirgub aga kunagi olümpiavõitja, mis võiks ühiskonnal selle vastu olla? Olümpiavõitja ise võib tagantjärele taibata, et ilmselt treener vaatas teda mõnikord imelikult uduse pilguga, aga toona see teda ei traumeerinud ja praegu paneb see teda muigama.

Hüva, kõik pole kirjanikud ega pedagoogid. Ometi saaks põhimõtteliselt igaüks oma veast vooruse teha, saaks endasse kokkusurutud vedru mingiks muuks eesmärgiks vallandada. See nõuab peamiselt ühte omadust – tahet end kätte võtta. Endakujundajad (loomulikult ka need, kes ei kuulu vähemustesse) väärivad lugupidamist. Nad teevad oma elust kunsti- või muidu teose, mitte ei ela nagu kärbsed hunnikul või tapale veetavad voonakesed.

Paraku ei stimuleeri nüüdisühiskond tahteliste omaduste kujunemist. Varjatult on tänaseks loosungiks, et ihade rahuldamine – ja võimalikult kohe! – on õnnevalemis peamine. Mis siin ikka pikalt tahet kasvatada, astu laivaan! Teatud suhtes kuulub kõik kokku, ühes reas on niihästi see, et õppimine peab olema mänguline, et töö peab olema lõbu, et elus ei tohi olla mingeid kannatusi, kui ka see, et «sina ei pea end alla suruma». (Miks ei võiks pedofiili peas tekkida mõte: nii, homod on oma vabadused saanud, miks ei peaks meiegi ükskord saama? 2006. aastal loodigi Hollandis vastav partei, mis, tõsi, läks 2010 ebapopulaarsuse tõttu laiali.) Tahe kui askeesi ja enesepiiramisega seotud pingutus on pigem out kui in. Piltlikult öeldes pakutakse ka tahtejõudu müüa kenas kaubanduslikus pakendis «Tahe ilma tahtmata!».

Pedofiiliat eristab teistest -fiiliatest muidugi see, et üks osapooltest pole täisealine. Seda niihästi bioloogiliselt, sotsiaalselt kui ka teatud määral hingeliselt. Aga mitte tingimata üldiselt silmaringilt. Juba kolmeaastane võib www kaudu saada teada kõike niihästi inimese keha ja sooelu kui ka vastavate tabude kohta. Seetõttu pole usutav, et on palju isegi kaheksa-aastaseid, kes ei tea, mis on pedofiilid (kes justkui «varitseksid neid ootamatult»). Ei, ma ei kaitse süüdlasi ega süüdista ohvreid! Lihtsalt – vanemad ja õpetajad võiksid lastele öelda, et nii nagu pole ilus narrida füüsiliselt vigast, pole ka kohane õrritada hingelt kipakat ja et on ohtlik teda n-ö näppida ja provotseerida. Õigeim, mida laps vastavas olukorras teha saaks, oleks kirjutada «Onu, mine otsi endale tädi».

Lõpuks kiuslik uitmõte. Aina kõlab, et kõik on võimalik. Näiteks kuuleb laps väiksest peale, et sugu on konstruktsioon ja selle vahetamine koguni popp. Miks ei võiks laps, kes tunneb maailma siiski ainult tükati ja tänapäeval suures osas virtuaalselt, arvata, et on võimalik muuta ka oma bioloogilist vanust? Mitte uut identiteeti võttes, vaid päriselt?