Tarneraskuste tagant kumab hinnapoliitika

Ootamatud vaktsiinitarnete raskused on tekitanud küsimuse, kuivõrd jätkusuutlik on senine vaktsineerimiskava Euroopa Liidus. Foto: Christian Ohde/Imago Images/Scanpix

Kapitalism – kes maksab rohkem, see ka saab esimesena. Nii võib ühe võimalusena kokku võtta, miks on Euroopa Liitu tabanud teist nädalat järjest uudis lubatud vaktsiinitarne raskustest.

Eelmise töönädala lõpus teatas Briti ravimitootja AstraZeneca, et ei suuda Euroopa Liidu liikmesriikidele lubatud mahus Covid-19 vaktsiini tarnida. Tegemist on USA ettevõtte Pfizeri ja selle Saksamaal asuva partneri BioNTechi kõrval juba teise lepingulise tarnijaga, kes on toonud Vana Maailma kohale murepilvi.

AstraZeneca on Euroopa Komisjoni Covid-19 vaktsiinide ühishanke juhtkomisjonile nimetanud tarnete vähenemise põhjusena tootmis- ja tarneraskusi. Tootja lubas ühendust igal juhul varustada ravimiga miljonites kogustes, samal ajal tuleval ja ülejärgmisel kuul tootmist suurendades.

Briti ettevõtte teade saabub ajal, kui üle ilma on süvenenud mure uute Covid-19 tüvede suhtes, eriti nende pärast, mis on esile kerkinud Ühendkuningriigis ja Lõuna-Aafrikas ning mis on nakkusohtlikumad kui mullu Hiinast Wuhanist alguse saanu.

Kui aga vaadata, millised riigid teevad praegu Euroopa piirkonnas Covid-19 vastu vaktsineerimisega edusamme, on need ühendusest välja jäävad Ühendkuningriik ja Iisrael. Juudiriigis suudeti pea kahe nädalaga 15 protsenti üheksamiljonilisest elanikkonnast vaktsineerida ja Suurbritannias oli sama näitaja mõni päev tagasi kaheksa protsendi kandis. 23. jaanuari seisuga on Euroopa Liidus vaktsineerituid aga 1,8–1,9 protsenti.