Peretüli kõigi mõtteis

Perekond Sildaru ristis suusad Foto: Johan Elm

Mis te teeksite treeneriga, kes teie lapse roppustega üle kallab ning on lapse jutu järgi kallale tulnud? Aga kui elu ongi nagu Vargamäel – majandamine ja kõik muud inimlikud lõimed ühes köies koos?

Kas peretüli ikka peab lahkama ja lahendama kogu ilmarahva ees? Kas ajakirjanikest on ilus ­lõigata kasu sellest, et ühes ­peres on suusad risti läinud? Kas meil kõrvaltvaatajatena sobib üldse kohtumõistjaks hakata? Me ju ei tea täpselt, millise osapoole jutt on tõsi…

Niisugused ja veel paljud muud küsimused ja kõhklused kõlasid Postimehes. Ja ometi on viimasel paaril ­päeval igal pool ja ka meie toimetuse kohvinurgas räägitud tülli pööranud suusaperekonnast Sildarudest rohkem kui kellestki teisest.

Loomulikult räägitakse! Sport on sõja aseaine. Me oleme loodud ­tundma lojaalsust oma grupi suhtes. Ja meie spordikangelane on nagu sõjaprintsess, kelle võidud ja kaotused äratavad meis ürgseid tundeid.

Lisaks on tüliloos hulgaliselt kirjandusest ja ajaloost tuttavaid liine, mis nüüd kõlavad kokku telest nähtud päriselu tragöödiaga. Nii ongi, et needsamad, kes on hommikul valmis tuliselt argumenteerima, miks teiste eraelu küsimustes kohtumõistja rolli võtmine pole parim plaan, avastavad end juba lõunalauas sõnaohtralt sedasama tüli lahkamast.

Filmides elab «tüüpiline» ajakirjanik, kes põleb soovist ­teiste inimeste eraelu hädadest igasugu inetusi üles kaevata. Oma Postimehes oldud aastate jooksul olen näinud teistsugust pilti. Pole sugugi haruldane, et näiteks laste hooldusõiguse üle vaidlevad lahutajad tahavad pääseda lehte teist poolt süüdistama, soovivad rääkida avalikult, kui halb ja kurikaval ikkagi on see teine, ema või isa. Tõsised ajakirjanikud kalduvad eraelulistest vaidlustest kirjutamise ees siirast aukartust tundma. Eriti kui mängus on lapsed. Elukogenud ajakirjanikud ei võta neid teemasid kergekäeliselt ette.