Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Rein Lang: ei maksa teha illusioone, et vaid väike osa nõuab vaenukõne kriminaliseerimist

Rein Lang ja Väino Koorberg võtsid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» vaatluse alla, mida tähendab Austraalia ja Facebooki lingitüli maailmameedia jaoks ning kas vaenukõne tähendust peaks Eesti karistusseadustikus muutma. 

Austraalia ja Facebooki vahelisest tülist arusaamiseks soovitasid nad kuulata Henrik Roonemaa ja Hans Lõugase tänast «Digitunni» saadet. See võttis üksipulgi lahti, miks Austraalia-sugune väikemajandus on astunud vastu USA digihiidudele ning tahab kehtestada drakoonilise seaduse, mille järgi digiplatvormid peavad Austraalia meediaettevõtetele ja ajakirjanikele nende loodud sisu tarbimise eest maksma. Koorberg täiendas, et samad mõtted kõlavad Prantsusmaal, Hispaanias ja Ühendkuninriigis. 

«Minu meelest kõige selgem sõnum, mida Facebooki-pimedus Austraalias edasi andis – ning minu meelest oli see ühtpidi muret tekitav Facebookile ja teistpidi Austraalia valitsusele – oli see, et me nägime väga selgelt, milline jõud on monopolil või kuidas monopol kavatseb ennast kasutada või enda monopoli säilitada ka vahendeid mitte valides,» sõnas Koorberg. 

Lang ei jaganud Koorbergi arvamust. Esiteks peab silmas pidama, et lingisõda Austraalias ei alustanud mitte peaminister, vaid meediamogul Rupert Murdoch, kellel poleks mingit probleemi Facebooki või Google'i firmade ustele koputada. Nüüd tekkis olukord, kus Google ja Microsoft andsid järele ning olid valmis sisu jagamise eest maksma, Facebook aga mitte. See tähendab, et Google on juba kogu maailmale signaliseerinud, et nende jaoks on sisuloojate toetamine oluline ning nendega on võimalik kokkuleppele jõuda, selgitas Lang. 

Facebook seda aga ei teinud ning on keeldunud Austraalias väljaannete linkide jagamisest. See aga tähendab, et kõik väikeportaalid ja kohalikud lehed satuvad kohe väga raskesse olukorda, sest nemad sõltuvad sotsiaalmeedias levimisest. 

Kes peaks digifirmadega läbi rääkima, Eesti või Euroopa Liit?

Austraalia näide annab siiski aimu, et digihiidudega on võimalik sõda pidada küll, mõtiskles Lang. Google'i ja Microsoftiga tuleb hakata läbi rääkima ning seda Eesti meedialiidu juhtimisel. Ta prognoosis, et kui Facebook hakkab terroriseerima Austraalia väljaandeid, siis sellega tulistab Zuckerberg endale jalga ja USAs hakkab kiirelt koguma hoogu organisatsiooni tükeldamise idee. «Küll nad taltuvad,» ennustas ta.

Koorberg jäi pehmelt öeldes skeptiliseks, et Google ja Facebook meedialiitu kuulda võtaksid. Peaaegu sama skeptiline on ta stsenaariumi osas, et Eesti valitsus saaks paremaid tulemusi. Pigem on vaja üle-euroopalist koostööd. USA trustidevastane seadus võib kaasa aidata, aga Koorberg meenutas, et kui Prantsusmaa tahtis Facebooki maksustama hakata, kehtestas toonane USA president Donald Trump Prantsusmaale täiendavad tollimaksud. 

Lang nõustus, et Eesti huvides oleks ühtne Euroopa lahendus. «Aga igal juhul ma soovitaksin küll, et juba täna võiks Eesti meedialiit pöörduda digihiidude poole ning öelda, et nisuke lugu, kallid sõbrad, kasutate meie asju omaenda sisuks ning meile selle eest ei maksa, lepime nüüd kokku, et saame kokku ja arutame seda, kuidas te meile maksma peaksite hakkama,» kutsus ta üles. «See, et häälekalt jälle nõuda Eesti valitsuselt mingite maksude kehtestamist separaatselt Euroopa Liidust on minu meelest täiesti tühikargamine.»

Arvamuslugude esitlemisest

Lisaks võtsid saatejuhid vaatluse alla Postimehe arvamusküljed, millest ühel on nimeks Arvamus, teisel Fookus. «Mis vahe on Fookuse arvamuslugudel ja arvamuskülje lugudel?» küsis Lang. Koorberg täiendas, et tema tuttavad ajakirjandusprofessorid ei saa isegi aru, mis vahe on arvamuslugudel ja ajakirjaniku vaatlustel või analüüsidel. 

Lang soovitas, et arvamuslugude esitlemisel tekiks suurem selgus. Kui ajalehel on ruumi panna kolm lehekülge arvamuslugusid, siis miks mitte. Lang võrdles Helsingin Sanomatega, kus lugejakirju avaldatakse sootuks enam kui Eesti lehtedes tavaks. 

Vaenukõne tähendusest

Seejärel analüüsisid saatejuhtid viha- ehk vaenukõne mõistet ja sobivust Eesti karistusseadustikku. Lang märkis, et viha ja vaen ei ole eesti keeles täiesti kattuvad mõisted. Samas polegi tema jaoks oluline, kas igapäevaelus räägitakse viha- või vaenukõnest, see eristus on oluline juristide jaoks. 

Lang meenutas, et kehtiv karistusseadustik ütleb, et vaenu õhutamine on karistatav väärteo korras, kui põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või varale ning kriminaalkorras, kui seda tehakse uuesti pärast esimest karistust või toob vaenu õhutamine kaasa reaalse tagajärje. Põhiline probleem on selles, et Euroopa Liit arvab, et vaenukõne tulemusel ei pea keegi lebama vereloigus, vaid kriminaalvastutus peaks algama varem, selgitas ta. 

«Eestis on väga märkimisväärne osa ühiskonnast – see pole mitte üksikud radikaalid, vaid neid inimesi on väga palju – kes tegelikult väga häälekalt nõuavad täna valitsuselt igasuguse negatiivse kõne eest kriminaalkaristusi,» heitis Lang ette. «Kui keegi ikkagi kedagi sõnaliselt ebaviisakalt kohtleb või räuskab, siis peab kohe politsei kohale tulema. Ei maksa luua endale illusioone, et seda mõtteviisi Eestis ei ole.»

Koorberg märkis, et valedes kätes võib selline malakas osutuda hoopis ebamugavaks vahendiks. Ta tõi välja vandeadvokaat Carri Ginteri hoiatuse, et mida rohkem sekkutakse karistusõiguslikult sellesse, mida inimesed võivad või ei või öelda, seda suuremaks muutub risk, et üks maailmavaade saab eelise teiste ees.

Lang vastas, et Ginteri sõnadele on ta valmis mõlema käe ja varbaga alla kirjutama. Küll aga avaldas ta kahetsust, et Eestis pole käima läinud karistavate kahjuhüvitiste kontseptsioon. Langi meelest on igati õigustatud instrument, et kahjuhüvitis võib endas sisaldada ka profülaktilist elementi edasise rikkumise vältimiseks. Samuti on tema sõnul Eesti demokraatlikus arengus paljudest Euroopa Liidu riikidest ees. Näiteks ei kehti siin erinevalt Soomest ja Rootsist kriminaalkoosseis solvamise ja laimu eest.