/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
Koroonapandeemia jõudmisest Euroopasse on möödas aasta. Tunneli lõpus aimub valgust, aga keegi veel ei tea, kui kaua püsib vaktsiinide antud immuunsus ning kui tõhus on see eri tüvede vastu. Postimehe ajakirjanikud Margus Parts välistoimetusest ja Kaur Maran teadustoimetusest said ettevaatlikult kokku – esimest korda viimase aasta jooksul –, et meenutada, mida tähendas koroonaviiruse tulek ajakirjanikele ning harutada lahti pandeemia mõju teadusele.
Õnneks pole tõenäoline, et SARS-CoV-2 tekiks mõni tüvi, mis üldse vaktsiinile ei allu. Samas näitas näiteks ühes teadusajakirjas avaldatud prognoos, kus modelleeriti koroonaviiruse käitumist, et erinevalt SARS-1 tänane viirus ära enam ei kao. Selle asemel peaks see pikema aja jooksul muutuma selliseks haiguseks, mis lapsepõlves põetakse läbi.
Seda eeldusel, et antikehad kestavad eluaegselt või vähemalt pikka aega. Eelmisel kevadel viiruse läbi põdenud inimestel on antikehad alles ning nende seast on uuesti nakatunud vaid üksikud. Kui kaua aga antikehad püsivad, seda täna veel ei tea, möönis Maran.
Ta viitas viroloogiaprofessor Andres Meritsa sõnadele, et mutatsioonid tekivad kohtades, kus asjad on käest ära läinud. Mutatsioon kui selline on iga elusorganismi puhul elementaarne, sest iga molekulaarsel tasandil toimuva replikatsiooniprotsessiga kaasnevad vead, mis viivad mingite mutatsioonideni.
Aga kui viiruse paljuneb ulatuslikult – nagu juhtus Ühendkuningriigis, Brasiilias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, praeguseks Ameerika Ühendriikides, Leedus, aga on ka minemas Eestis – siis tekib mutatsioone väga palju ning uus tüvi võib olla senisest ohtlikum. Vaktsineerimine vähendab ka uute tüvede tulemise riski, selgitas Maran.
On siiski ärevakstegev, et meil on teateid mõnest piirkonnast, kus viirus võiks olla olnud levinud karjaimmuunsuse tekke määrani, aga uutele tüvedele ollakse ikka vastuvõtlik. Hetkel on veel siiski raske midagi kindlat öelda, sest kogu pandeemia on üks suur mäng määramatusega.