ARVUSTUS ⟩ Ajalugu ja kunst põimuvad Kumus

Seinal vasakult: Nikolai Triik, «Lydia Strandmani portree» 1916, «Irmgard Menningu portree» 1916, August Jansen, «Tütre portree» 1926 (üleval), «Laulja Therese Rei» 1924, Nikolai Triik, «Juhan Sisaski perekond» 1930. Foto: Mihkel Maripuu

Kumu uhke uus püsinäitus «Identiteedimaastikud» haarab enda alla ajavahemiku 1700–1945. Uus näitus erineb eelmisest sama ajavahemiku ülevaatest selle poolest, milliste võtmeprobleemide ümber kunstiajaloolane Kadi Polli ja ajaloolane Linda Kaljundi ekspositsiooni üles on ehitanud, mis omakorda on osaliselt mõjutanud teoste valikut.

Klassikalise ja modernistliku kunsti esimene püsinäitus 2006. aastal avatud Kumu kunstimuuseumis lähtus tollal meie muuseumipraktikas valitsevast kunstiajaloo peamisest kõnelemisviisist: kunstistiilide ja -perioodide ajaloost. Seekord pööratakse varasemast rohkem tähelepanu sellele, kuidas meie kunstipärand väljendab iga ajastu ja selles domineeriva etnilis-kultuurilise kogukonna vaateid ja huve; sellele, kuidas kunst osales kultuuriliste hoiakute loomises, ning sellele, millised olid eri tüüpi kunsti ühiskondlikud funktsioonid.

Lemmikud on kohal

Eelöeldu ei tähenda, et varasemast püsinäitusest ja kunstilooraamatutest tuntud tähtteosed ja kunstiklassikud oleksid alaesindatud. Vaatajal ei maksa muretseda – kõigi lemmik-Kölerid ja lemmik-Mäed on kenasti kohal. Ei maksa karta sedagi, et individuaalsete loojate loomingulised püüdlused või kultuurilised ihad oleksid kuidagi kõrvale jäetud.

Pigem vastupidi: liikudes kunstiteaduses viimasel 40 aastal toimunud uuenduste radadel, mida siinmail on alles hiljuti hakatud omaks võtma, pööravad kuraatorid erilist tähelepanu nendele autoritele (nt naiskunstnikud) või kunstiliikidele (nt kujunduskunst), mis varem on enamasti põhjendamatult tähelepanu alt välja jäänud.

Nii öeldakse otse välja, et ka eesti rahvusliku kunstiloo narratiiv ei kulge sirges joones Kölerist Mäe, Vabbe või Adamson-Ericuni, vaid on palju mitmekesisem, laialihargnevam ja vastandustest kubisevam, kui ükski lihtne skeem seda esitada suudaks.

Püsinäituse juhatavad sisse ajaloolis-poliitilist ja kultuuriloolist tausta avavad videoloengud, mis aitavad paigutada teosed nende loomise ajaloolisesse konteksti ja mõtestada nende tähendust tänapäeval kunstipärandina. David Vseviov keskendub Eesti ja Venemaa suhetele, Ulrike Plath annab lühiülevaate baltisaksa kultuurist, Andres Kasekamp kõneleb noore Eesti Vabariigi kultuurilistest püüdlustest jne.

Selline tõlgendusraamistik annab vaatajatele kätte väga efektiivse tööriistakasti mõistmaks Eestimaal loodud kunsti eripära ja mitmekesisust. Samuti juhatatakse vaataja küsimuseni, kuidas Eesti varasema kunstikultuuri tundmine ja mõtestamine seostub meie tänapäevaste identiteetidega.

Paljurahvuseline iseloom

Püsiekspositsiooni keskne seisukoht on Eesti kunstikultuuri paljurahvuseline iseloom. Tänu oma geopoliitilisele asendile on Eesti olnud aastasadu eri kultuuride kohtumispaik ning siinse kunsti areng on toimunud teiste, enamasti suuremate kultuuriruumide mõjuväljas, olgu selleks siis Saksa, Vene, Prantsuse või teatud arenguetapil ka Põhjamaade kunstikultuur.

Vaadeldava perioodi Eesti kunsti omapära tulebki esile kohapealsete kultuuride ja mitmete väliste kultuurimõjude kõrvuti või koos eksisteerimises, millele 20. sajandi algul lisanduvad sellise kunstistiili otsingud, mis väljendaks autentselt Eesti kui tervikliku kultuuriruumi ja eestlaste kui siinse ala põlisrahva vaimu, aga teeks seda rahvusvaheliselt loetavas ehk euroopalikus kunstikeeles.