Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Mille poolest erineb osalejateta kontsert telesaatest?

Rein Lang ja Väino Koorberg vaatasid Kuku raadio saates «Olukorrast ajakirjanduses» tagasi möödunud uudisnädalale, kiitsid prügi- ja pakendijahtijaid, arutasid erakondlike arvamusmullide ning meediamanipulatsiooni teemal, otsisid taga konkurentsiametit ning küsisid, kas Eesti sünnipäeva saanuks tühja saali asemel tähistada ka telestuudios.

Lang ja Koorberg kiitsid Eesti Ekspressi ja Maalehe lugu sellest, kuidas inimesi on pakendijäätmete kogumise süsteemiga aastaid lollitatud. Koorbergile tundus, et ajakirjanikud olid sedapuhku väga tõsiselt tööd teinud ning Ekspress oli andnud tööprotsessist isegi detailse ülevaate. Lang nõustus ning märkis, et tal oli üle pika aja Eesti ajakirjanduse üle hea meel. 

Lang selgitas, et ajakirjandus paljastas, kuidas nõukogudelik administratiiv-bürokraatlik süsteem on võimaldanud suuri pettusi, tegelikkuse asemel paberimajandust ning kogu tööst pole mingit kasu keskkonnale. Inimesed, kes heast südamest kodus jäätmeid sorteerisid, said nüüd teada, et valdav enamus nende poolt sorteeritud prügist läheb ikkagi koos katlasse või prügimäele.

Koorberg küsis vastu, kas see teave oli tõepoolest üllatuseks. Talle tundub küll, et ajakirjanduses on ennegi vahendatud etteheiteid, et sorteeritud jäätmeid viiakse ikka ära ühes prügiautos.

Lang nentis, et häda ongi selles, et Eesti turg on jäätmete taaskasutuseks liiga väike ning kasutatud pakendi transport piirkondadesse, kus sellega osatakse midagi peale hakata, maksab samuti. Ta kutsus üles uurivaid ajakirjanikke teemat edasi urgitsema ning esitama keskkonnaministeeriumi ametnikele ja riigikogu keskkonnakomisjoni liikmetele iga päev ebamugavaid küsimusi. 

Lang juba ootas, et need inimesed hakkaksid ajakirjanduses avaldatud materjalidele reageerima, infot täpsustama või ümber lükkama, aga seda pole veel juhtunud.

Kas vaenukõne seadus suurendaks vaenu?

Taaskord võtsid saatejuhid ette vaenukõne seaduse vajalikkuse üle mõlgutamise. Lang leidis, et oleks ikkagi vaja üle-euroopalist ühist arusaama, kuidas tegeleda kirveid teritavate islamiterroristidega enne seda, kui Prantsusmaal või Belgias kellegi pea otsast lõigatakse. «Ja nüüd terve Eesti tõmbab sae käima ning ütleb, et pole meie asi, vaadake ise, kuidas saate te Prantsusmaal või Belgias, meie ei näe ette, et see oleks meie probleem ning ei taha mingeid mutreid kinni keerata,» kirjeldas ta.

Koorberg viitas õigusekspert Carri Ginteri arvamusele, et kui vaenukõne seadusest tekib vahend, siis hakkab bürokraatlik masinavärk nägema ette vahendi kasutamist. «Kui ametnik hakkab midagi otsima, siis ta midagi ka leiab. [...] Selle tulemusena on hästi palju mõttetuid kohtuasju ja vaenu kasvu või vimma kasvu. Inimesed, kes sellesse prügipurustisse vaenukõne seaduse näol sisse visatakse, nad ei välju sealt väärindatud materjalina, vaid nad väljuvad kibestununa ning vaenu hulk ühiskonnas suureneb.»

Lang jäi seisukoha juurde, et uue seaduseelnõu küsimus seisenb õhkõrna piiri nihutamiseks selleks, et ohtlikke inimesi saaks rajalt maha võtta enne kuriteo toimepanemist. «Kas see muutub ohtlikuks või mitte? Mina väidan, et ei, paljud väidavad, et jaa, aga see on rohkem teoreetiline teema. Me oleme Euroopa Liit ja katsume nüüd kuidagimoodi mingit asja üheskoos ajada.» 

Vabariigi aastapäeval jäeti digivõimalused kasutamata

Samuti sai eelmisel nädalal Eesti vabariik 103. aastat vanaks. Meediale tõi see uusi väljakutseid, sest varasematest aastatest tuttavat kleididraamat ei saanud välja mängida. 

Koorberg pidas kummaliseks, et president Kersti Kaljulaid hakkas aastapäevakõnet pidama tühjale kontserdisaalile Paides ning ERR oli talle mõlemale poole pannud tekstiprompterid, mistõttu justkui taheti jätta muljet, et president ikka vaatab vasakule ja paremale saalis istuvaid inimesi. Ent rahvas oli tal ju otse ees teleekraanide ees ning pidev pilgu liigutamine jättis kummalise mulje. 

Lang avaldas lootust, et tegemist oli ikkagi teadliku valikuga, mitte ERRi apsakaga. «See oli detail, aga see hakkas paljudele televaatajatele silma.»

Koorberg sõnas, et tema mõtles palju rohkem selle peale, et idee maakonnast-maakonda liikuvast aastapäevast on küll hea, ent koroonapandeemia ajal oleks võinud selle asemel teha nutika virtuaalpeo tehniliselt erakordsel moel. «Minu jaoks oli imelik, et tuli kütta, valgustada, kujundada tühi saal selleks, et tuleks üks inimene keset saali – ning lisaks veel paar kaamerameest – ja peaks kõnet,» heitis ta ette. Sama hästi oleks president saanud vabariigi aastapäeva kõnet pidada Kadrioru lossis või mõnes ETV stuudios. 

«Kontserdiga oli sama lugu. Teha kontserti ilma pealtvaatajateta – mille poolest erineb see telesaatest?» küsis ta. «Võib-olla oleks pidanud tegema seda telesaatena.»

Lang kutsus üles teisi meediaväljandeid ERRilt küsima, mida läks maksma kogu teleülekande kaadevärgi Paidesse sõidutamine.