Intervjuu naisega, keda metsapetised tahtsid vägisi kodust kaasa viia, et odavale müügilepingule allkiri saada

Foto: Timber AS

Käesolev lugu on võigas ja me ei osanud seda isegi muus vormis ümber kirjutada, kui toome siinkohal välja vestluse inimesega, kes oleks võinud vabalt olla järjekordne metsapetiste ohver. Tegu on keskealise naisega, keda antud loos kutsume Kristaks (nimi muudetud) ning kes otsustas oma metsamaa müüa vaid põhjusel, et lihtsustada oma toimetulekut, kuna kolm aastat tagasi kaotas naine kõik – tervise, töö, jalad, väljavaate tulevikule. Kuid seda, milliseks võib kujuneda tema metsamüügisaaga, ei osanud ta ette kujutada ka oma hullemas õudusunenäos. Nagu naine ise kirjeldab on tal kehas implantaadid, kuid amputeeritud hinge ja lugupidamatuse jaoks implantaati pole.

Küsisime Kristalt peale oksjonit pahaaimamatult tagasisidet Timber.ee teenusele, meie metsaspetsialisti töö ja kvalifikatsiooni kohta, nagu me tihtipeale ikka oma klientidelt uurime, kuid meie ees rullus lahti hoopis nukram lugu. 

Tõsi, see on lugu, millesarnaseid oleme varemgi kuulnud, kuid seekordne lugu paistab eriti silma jõhkrusega ja nahaalsusega, millega metsaomanikke manipuleeritakse. Oleme kuulnud palju „kährikutest“, metsapetistest, ebaviisakast suhtumisest, ähvardamisest ja manipuleerimisest metsaäris, kuhu segatakse täiesti tavalised erametsaomanikud meie ümbert, kelle käest soovitakse nende roheline vara poole hinnaga välja petta. Kuid selleks kasutatakse üha jõhkramaid võtteid. Kurb on tõsiasi, et Krista lugu leidis aset aastal 2020, mitte 90ndatel. Tundub lausa uskumatu, et inimesele ei halastata isegi kui ollakse sattunud ratastooli või haiglavoodisse.

Krista, miks te otsustasite oma metsa müüa, millest selline mõte tuli?

Mõte tuli sellest, et ma jäin 20 minuti jooksul oma elus ratastooli ning minu jõud ei oleks sellest enam üle käinud. Põhimõtteliselt siiani oli kõik korras ja sain metsa haldamisega enam vähem hakkama, aga 3 aastat tagasi muutus elu.

Mets on minu pensionifond. Ma võiks raamatu kirjutada, mida see metsamüük minu jaoks tähendas. Ma peaks ikka selle raamatu valmis kirjutama. Seal on huumorit, lugupidamatust, ahistamist, et see müük, kuidas ma ütlen, see müük oli mulle tohutult raske. Ma poleks seda elus teinud, kui selleks poleks olnud vajadust.  

Kevadest (2020) oli selge, et kuna tervisega juhtus nii palju apse, tuleb müük ette võtta. Ja mõtlesin, et see on viimane hetk, kus ma veel ehk jõuan selle kõigega tegeleda, sest võib olla pole minust enam hiljem asjaajajat. Pärast olengi juurikas lihtsalt. Ja siis hakkasin ise uurima. Kahju on, et pidin käima need ebameeldivad inimesed taas läbi, kes mulle varem niigi olid juba helistanud ja meilinud ja imehindadest ma üldse ei räägi.

Kõige kurvem asi ongi see, et ma pole seda metsa tahtnud kunagi müüa. See kõik oli emotsionaalselt nii raske. Mul oli lõpuks notari juurdegi niivõrd raske minna, et…ka füüsiliselt raske. Ma ei käi väljas üldse enam eriti. Iga päevaga läheb kõik hullemaks ja seda enam raske oli taluda neid müstilisi kõnesid, mis hakkasid pihta.

Mida see tähendab, et pihta hakkasid müstilised kõned?

Kui ma juba haige olin, siis hakati rohkem helistama. Ja no inimesed (metsavahendajad) ei saanud aru, et kui nad ikka helistavad mulle 10 korda päevas ja ma vastu ei võta, siis on selleks mingi põhjus. Siis mingil ajal nad ka teadsid, et elasin lausa pool aastat Tartu Ülikooli kliinikumis ja nad ei saanud aru, et võiks tagasi tõmmata. Nad oleks nahaalselt isegi sinna oma lepinguga olnud valmis tulema.

Lausa haiglasse? Kuidas see pakkumine välja nägi?

Haiglasse oleks tuldud, koju oleks tuldud. Enne Timberisse asja müüki panemist oli näiteks juhus, kus Tartu üks metsafirma oli valmis mulle tulema otse koju ja mind kaasa viima oma kontorisse, et tehing ära teha, et lepingule allkiri saada.

Ja loomulikult nende poolt see teie Timberi oksjonikeskkonna materdamine oli omaette teema. Kõik oli nii pealetükkiv. Ma tahtsin neilt lihtsat pakkumist saada, aga nemad tahtsid kohe odavalt ära osta. Ma tahtsin lihtsalt pakkumist saada!

Mis need hinnad on olnud?

Keskmiselt 10 000 – 15 000 eurot.

Nii vähe, arvestades hinda, mille saite oksjonilt? (Timber.ee oksjoni kõrgeim pakkumine oli suurem kui 47 000 €)

Jah, ja tegelikult selle hinnaküsimise juures jõuame sinna, et mul oli üks operatsioon ära olnud, kuid siis hakkasid luukillud kehas liikuma ning pidin taas opile minema. See oli kiiresti vaja teha ja tohutult raske op. Aga üks metsafirma helistas operatsioonieelsel hommikul ja pakkus, et nemad annavad metsa eest 34 000 või nimetage ise summa, mis on mõistuspärane. Sellest hakkas minu kalkulatsioon pihta ja sain aru, mis võib reaalselt olla metsa väärtus. Aga ma ei jõudnud seda mõtet edasi mõelda, mul oli nii halb.

Aga, kui te nüüd Timberi keskkonnas metsa müüki panite, siis metsaspetsialist  kalkuleeris ju alghinnaks 28 500 ehk ikkagi vähem, kui see Tartu metsafirma oleks olnud nõus ära ostma, miks te olite sellisel juhul nõus üldse oma metsa oksjonile panema?

Teate esimene oksjon Timberis läks meil ju üldse aia taha ja selle alghind oli 30 000, siis ei tulnud ühtegi pakkumist. Asi jäi mõneks ajaks soiku, sest ma ise ei kontakteeru inimestega, aga siis mõne aja pärast saatis Aron-Ken mulle kirja, sest ta teadis, et ma ei võta telefoni üldiselt vastu ja uuris, et „mis teeme?“ ja „mis sa arvad, kas läheb müüki?“.  Juba see, et ta saatis meili näitas seda, et ta ei lollita ja arvestab minuga ja minu olukorraga. Ma ei vasta võõrastele numbritele, tean, et mul pole võlgu ja et keegi mind sellepärast taga ei otsi. Need numbrid, mida vajan, mida vastu võtan, need on olemas, aga see numbri vastu- ja mittevastuvõtmine ongi peamiselt tingitud just tänu sellele metsamüügile.

Siis me suhtlesime ja Aron-Ken ütles, et esimene oksjon läks luhta, kuna vist hind olla olnud liialt soolane. Kuid minu mõte oli, et miinimum 27 000€ tahan ma metsa eest saada, kui üldse olen nõus müüma. Alla selle ei tule müük kõne allagi ja kõik jääb olemata.

No ja siis ta ütleski, et paneme 28 500€ eurot. Olin sellega nõus ja ütlesin, et ma pole müügis enam pädev inimene ning andsin seejärel Aronile vabad käed, et see müük välja tuleks. Ta tegi kalkulatsiooni nii, et ma saaksin kindlasti summa ja et ka Timber saaks oma 5% teenustasu.

Miks siiski Timber.ee, kui müügiplatvorme ja -võimalusi on teisigi?

No see viimane materdaja (laimaja), kes mulle koju oleks tulnud, ütlesin talle, et mul on mõnda kohta veel helistamata. Selle peale hakkas kohe pihta, et „oi ärge helistage kuskile“ ja siis ütlesin, et mul on üks oksjonikoht ka veel mõttes, Timber.ee oksjon, ja kõne läks kohe tõsiseks ja öeldi, et „see Timber ei müü üldse hästi ja nad ei oska pakkuda metsa“ ja hakkas selline Timberi materdamine pihta, kuigi ühtegi sisulist näidet või tõestust neil laimule lisaks ei olnud.

Mul on üks asi, kus mul lõppeb soov rääkida – ma lähen lukku, kui ma räägin rumala inimesega. Ma ei saa rumala inimesega rääkida ja ma ei saa rumalust kuulata. Kui ma seda lugupidamatust tajusin ja kuulsin, siis oligi selle kõnega jokk. Ja siis jõudsingi Aron-Kenini.

Ja vinjetiks veel…kui muidu saaks asju digiallkirjaga lihtsalt ajada ja ma ei oleks pidanud kodust välja minema, siis mul pole ID-kaarti.

Ma olen nii pikka aega sellises kohas töötanud, et kui riik mul ei käsi ID-kaarti teha, siis mul on õnnestunudki nii elada, et mul seda pole. Eks ühel päeval ma pean selle tegema ja ega ma sellest ei pääse, kuid nii kaua kui ma saan, siis ma lükkan seda ikka edasi.

Ja see, kes mulle koju oleks tulnud, selle peale ütleski kuuldes, et ma ei saa digitaalselt allkirja anda, et me tuleme teile siis koju järgi, et saate meie juures kontoris lepingule alla kirjutada. Nii pole vaja ju digiallkirjaga jamada. Muud lahendust nad välja ei pakkunud. Aga mul on ju liikumine piiratud.  

Aga, kui Aron-Kenile helistasin, siis juba esimene kõne oli selline, kus ta kuulas mu rahulikult ära ja küsis, mis hinda ma tahan ja kui selle ütlesin, siis ütles ta vaid „selge“. Lisaks ütlesin talle ka seda, et ma ei saa digiallkirja anda. Ta kuulas mu ära, oli natuke aega tasa telefoni otsas ja siis ta pakkus välja, et „aga ma panen lepingu posti ja te saate selle meile allkirjaga tagasi saata“.

Saad sa aru, see lihtne asi tähendas nii palju! Inimesed lähevad selle digiasjaga hulluks. Mina jällegi ei talu seda arvutite maailma üldse. Ja kuna siiani polnud keegi mulle isegi pakkunud võimalust, et paneme lepingu posti, siis loomulikult olin nõus nii asja ajama nagu Aron-Ken mõtte välja käis. Pakutud on aga igasugu idiootseid asju, mis päevavalgust ei kannata.

Lisaks kõigele muule oli Aron-Ken tagasihoidlik, ei küsinud midagi üleliigset, pakkus nii toreda variandi välja, sain lepingu, allkirjastasin, saatsin tagasi. Ja teine kord, kui ta mulle lepingu saatis oli ta lausa ümbriku koos margiga kaasa pannud, sest ta teadis, et ma ei liigu ringi ja kõik üleliigsed liigutused on kurnavad. Et selline väga lihtne asi, kuid väga oluline tähelepanek.

Ja ta polnud kuidagi pealetükkiv teie hinnangul isegi kui ta saatis e-kirja ja uuris, et kas võiks teist korda veel oksjonile panemist kaaluda?

Ei, seda ta üldse ei olnud. Ta ei materdanud teisi ja ei hakanud ka hinda alla kauplema.

Kui ta lõpus helistas ja ütles, et saimegi müüdud sellise kõrge hinnaga ja see tema emotsioon oli tajutav, kuid mina olin jällegi täiesti emotsioonitu, sest mul ei ole head emotsiooni, et oma metsa maha müüsin. See oli kurb asi ja see oli löök. Mulle pole veel kohale jõudnud, et seda tegin, kuid ma kujutan ette, et mul alles hakkab sellest halb. Ma juba praegu pole 2 päeva voodist välja saanud.

Miks on sellele metsal nii tugev emotsionaalne väärtus?

Selle lugu on see, et see mets sai ostetud talule juurde ja erastatud EVPdega ja minule on see tulnud vanemate kaudu. Aga seal on tööd tehtud palju. Ma olen seal metsas palju käinud.

Ainus asi mis mind lohutab. Ma loodan, et see kes selle metsaga midagi teeb teab, et metsa omamine on suur vastutus. Üksik inimene pole võimeline seda hooldama. Nii palju ma metsa austan ja tean, et see pole lihtsalt nii, et sa tead, et see siin on kuusk ja see siin on kask. Mets vajab korralikku tööd. Mingil ajal lasin teha korraliku sanitaarraie.

Seega tööd ja vaeva ning hoolitsevat kätt on see mets näinud ja just see siis ongi põhjuseks, miks oli sellest raske loobuda jah?

Jah, ja kui mets müüdud sai, siis ikka nutsin terve öö kuni järgmise hommikuni.

Kahjuks ei ole näinud ma ka seda varianti, et mul oleks seda metsa olnud kellelegi anda, et ma teaksin, et see saaks hoolitsetud, mis on kõige tähtsam, et mets jääks metsaks.

Oksjonite puhul on aga miinuseks kindlasti sellisel juhul see, et ostjat valida ei saa. Ostjaks saab siiski see, kel on rohkem raha. Kui palju te enne sellele mõtlesite, et tegemist on tehinguga, kus ostjat te ise valida ei saa ja ostja mittemeeldimise korral kätt vahele panna pole võimalik? Risk ikkagi!

Jah, ma saan sellest aru, aga üle oma varju ei hüppa. See, kes selle ka maha võtab, siis tal on kohustus ka istutada. Ma ikka eeldan, et kui on seadused ja omandatud vara, siis uus omanik ka selle eest hoolitseb.

Ma saan aru, et te olete tänaseks kogenud väga palju tugevaid emotsioone nii müügi eelselt kui järgselt. Te olete kogenud ka emotsioone, mida võib olla poleks üldse pidanud, nende ahistavate kõnede ja ebaviisakate inimeste näol, kellega te kokku puutusite, kogema.

Oo jaa, oo jaa. See on minu pensionipõlve raamat, kui ma nüüd hakkaks sellest kirjutama ja meelde tuletama, siis minu pensionipõlv oleks hooleta.

Kas te kirjutate?

Ei kirjuta! Aga mul on plaanis välja kirjutada markantsemad näited sellest metsamüügisaagast küll.

Kas need markantsed näited on teie jutust juba ka läbi käinu või olete pigem praegu tagasihoidlik olnud?

Ma olen ikka pigem tagasihoidlik hetkel.

Ma räägin võib olla sellest lihtsamast asjast nagu lugupidamine. Näiteks ühed huvilised olid sellised, et nad ei saanud esiteks aru, et mul on 2 kinnistut – mets 3,91 ha ja teine koos maamaja ja põllumaaga. Need on eraldi tükid. Müüa tahtsin alguses vaid metsa, kuid see polnud isegi minu maakodu juureski.  

Ja üks naine, kes soovis osta metsa ning vaatas neid maid ja ei saanudki täpselt aru, mida mul on soov müüa. Ma olin huvitatud vaid pakkumisest metsale, kuid loomulikult oli ja ikka veel on mul vaja tõesti mõelda ka teise osa müügile. Et mul maja on selline, et kui olukord mul halveneb, tuleb mul sellest ka loobuda. Pole mõtet lasta tal seal seista. Iseenesest ma olen juba üle kolme aasta täiesti kodune ja siis see naine ütles, et me „ahh vahet pole, et võime teie maja ka maha müüa“.

Vot see tõmbas jälle mul seina ette, sest see polnud abivalmilt öeldud. See oli ahnus, mis rääkis. See oli öeldud täpselt sellisel toonil, et ta oleks lihtsal krahmanud kõik, mis mul on ja müünud maha mul metsa 10 000 euro eest ja võib olla ka selle maamajaga kinnistu teise 10 000 eest. Kui ta oleks vaid saanud, siis ta oleks mind ka koos karvadega maha müünud.

See jutt jäi seega lühikeseks, kuid kas on veel näiteid, mida tasub jagada?

Ja üks asi veel … ma olen paljud metsamüügiga seotud kontaktid telefonist maha võtnud ja üks mingi viimane nr oli mulle siiski telefoni jäänud, kes Aron-Keni materdas juba siis, kui esimest korda oma metsa oksjonile panin. Et nii, kui Aron-Ken oli metsa teistkordselt oksjonile pannud, siis sellest järgmine päev tuli sellelt numbrilt 8 kõnet. Päev otsa helistasid. Järgnes kaks sarnast päeva. Ja hakati helistama teistelt numbritelt. See oli täielik terror. Ja need kõned tekkisid täpselt siis, kui olin oma metsa oksjonile pannud.

Kui neid terrorkõnesid tehti, ahistajad oleksid teid nii haiglavoodist kui kodust endaga kaasa viinud, kas mingil hetkel ei tekkinud tunnet ja mõtet, et te annate alla ja ütlete, et „jätke mind rahule, võtke see mets, kuid jätke mind rahule“?

Tead oligi…oli tunne, et annan alla. Ja see allaandmistunne tekkis siis, kui olin haiglas ja tuli see 34 000 euro suurune pakkumine. Siis juhtus aga nii, et rääkisin selle mehega hommikul, et võtan aega mõtlemiseks. Ta teadis, et olen haiglas, kuid õhtul viidi mind opile ja sinna see asi jäi.

Muidu oleks läinud mets temale?

Kes teab, kes teab, sest ma ei jõudnud seda mõtet mõelda, mida ma oleks juurde küsinud. Ma kujutan ette, et kuna mul nii halb oli, et täitsa võimalik, et oleks andnud ära talle.

Mõneti hea, et see saatus end vahele sättis, sest lõppkokkuvõttes viimane oksjon siiski õnnestus ja õnnestus hästi – te saite metsa eest 47 000 eurot.

See saatusesõrm on tõesti imelik, aga ma tahan öelda, et minul on implantaadid, aga amputeeritud hinge ja lugupidamatuse jaoks implantaati pole. Kahjuks olen ma selline nagu olen, kuid kogesin seda, et kui mul on füüsiline puue, siis arvatakse, et kindlasti on mul ka vaimne puue. See rumalaks tegemine on kohutav ja see lollitamine on nii väsitav.

Kuna metsakinnistu on tänaseks omanikku vahetanud ja kindlasti on vastavates registrites sellekohased märked maas, siis eks need, kes sellel varasemalt näpuga järge hoidsid, seda nüüdseks ka teavad, et metsa nad teilt enam välja kaubelda ei saa, aga nad teavad samahästi sedagi, et teil on veel vara, mida müüa. Kas te kardate, et see tülitamine jätkub?

Just seetõttu ma ei tahagi nende helistajatega tegeleda. 

Timber.ee metsaspetsialist Aron-Ken Veedla kommenteerib asja nii:

Pidliallkiri:ASi Timber metsaspetsialist Aron-Ken Veedla on hästi kursis kõiksuguste kährikute nõksudega. Foto: Timber AS

Iseenesest on tegu klassikaliste pettustega ja petiste käekirjaga, kus ohver valitakse välja, temaga manipuleeritakse ning kui tehinguks kohe ei lähe laimatakse konkurente, sõimatakse ja ähvardatakse. Ühesõnaga kõik teised on halvad. Igal võimalikul viisil üritatakse mets kätte saada ning kui tajutakse veel kõigele muule, et ohver on nõrk, ta on haige, siis seda enam pressitakse peale ning armu ei anta. Ollakse veendunud, et ühel hetkel ta murdub. Ja tavaliselt murdubki!

Antud loo puhul teeb olukorra eriti nahaalseks, et ratastoolis inimest ollakse valmis oma kodust suisa kaasa viima ning ajal, mil naine viibis haiglas ning pidi keskenduma oma tervisele, antud juhul lausa ellujäämisele, ei pidurdanud helistajad grammigi. Vastupidi – kõnedele ja kirjadega pommitamisele anti vaid hoogu juurde. Raha ju ei haise!

Mis puutub näiteks sellesse kõrgesse pakkumisse, mille Krista sai haiglavoodis olles ning mille ta muus situatsioonis või ajahetkes oleks vastugi ehk võtnud, võis olla tõesti aus ja reaalne pakkumine, kuid võis olla ka metsapetiste taktikaline samm müüja n-ö lukku panna. 

“Lukku panemine” tähendab seda, et metsaomanikule pakutakse metsa eest kõrget hinda, et ta kindlasti teistele ei müüks, kuid vahetult enne tehingut või suisa notari ukse taga olles hakatakse hinda alla kauplema ning põhjuseks tuuakse, et metsafirma avastas, et tegelikult on metsas mingi imepärane kaitseala või puistu on siiski kehvem või maa märg. Põhjuseid leiab palju ning hinna kauplemine 34 000 pealt 20 000 peale pole mingi küsimus. 

“Taksoteenuse osutamine” pole aga kindlasti ühegi metsafirma ülesanne. Ka antud loo puhul olid metsaärikad juba tõesti kõigeks valmis, et mets omanikult kommiraha eest kätte saada. Selline käitumine on häbiväärne.

Mida Timber.ee teeb teisiti?

Oleme alati kõigile rõhutanud, et Timber.ee oksjonikeskkond on vaid üks paljudest võimalustest oma metsa majandada. Kui metsaomaniku eesmärk on oma metsast vaid küttepuud teha või väikeses mahus sanitaarraiet, siis selliste tööde korraldamiseks on muid, sobilikumaid võimalusi. Inimeste eesmärgid on erinevad ja meie oleme spetsialiseerunud metsaomanikule raie või kinnistu eest maksimaalse tulu saamisele. Samuti oleme me alati valmis metsaomanikke nõustama ja juhendama, et nad ei annaks oma vara poolmuidu käest. On selge, et kui inimene on oma metsa müümisest huvitatud, ta kas kontakteerub metsafirmade ja kogemata ka vahendajatega ise või annab muul moel märku, et metsas on plaanis midagi toimetama hakata. Ka info metsamajandamiskava tellimise või keskkonnaametis metsateatise registreerimise kohta jõuab vaid loetud minutitega “kährikuteni” ja sealt edasi on metsaomanikul ka telefon punane. See näitab, et kriminaalse käitumisega grupeeringud on oma kombitsad ajanud erinevatesse infokanalitesse. Ka üks osa metsavahandajatest on sellised, nagu antud loos kirjeldatud ning kes ohvri leides teda enne vabaks ei lase, kui viimane välja pigistatud. Anname nõu, kuidas sellise ahistamisega toime tulla.

Inimestele annab kindlustunde seegi tõsiasi, et kui juhtub, nagu ka antud loo puhul juhtus, et esimene oksjon ei õnnestu, ei hakka me peale käima ja hinda robustselt alla kauplema. Kõik oksjonid alati ei õnnestu esimesel korral ja kui ei õnnestu, siis ei õnnestu. Luhtunud oksjoni korral jääb omanikule otsustusvabadus edasise osas, me enda ettevõtte külge lepingutega kedagi kuidagi lukku ei pane, nagu paljud teised ettevõtted teevad. Meie ja metsaomaniku huvi on ühine – saada metsa eest maksimaalne kasu. Oleme aga kogenud, et kõrgem alghind paberil võib metsafirmadele tunduda liiga kõrge ning metsaga ei minda isegi tutvuma. Teisel katsel, kui metsa alghind oksjonil on juba madalam, võib asjal olla juba jumet – metsaga minnakse tutvuma ning kui selgub, et mets on isegi paremas seisus kui paberil, siis kindlasti see ka lõpphinnas väljendub. Harvad ei ole juhud, kus madalama alghinnaga avaldatud kordusoksjon lõppeb hoopis kõrgema hinnaga, kui esimese, luhtunud oksjoni alghind oli.

Kui ka Sina soovid oma raieõigusele või metsakinnistule parimat hinda ja vastutust teostatavate raietööde eest, võta ühendust AS Timber metsaspetsialistidega! Meie konsultatsioon on sulle tasuta! Helista meile 666 5050 või kirjuta [e-mail] 

Soovid lugeda teisigi sarnaseid lugusid? Loe lisaks Timber.ee kodulehelt, "Artiklid" alt: https://timber.ee/artiklid/ 

AS Timber

www.timber.ee 

666 5050

[e-mail] 

Narva mnt 36

10120 Tallinn, Eesti