Välismääraja Gert Antsu: Venemaa näitas Armeeniale, et eurointegratsioon hästi ei lõppe (6)

TOPSHOT - Soldiers stand guard next to coffins during funerals at a military cemetery in Yerevan on March 2, 2021, for fighters killed during the war in Nagorno-Karabakh several days after the bodies were identified. - A military conflict with Azerbaijan that erupted last year over the disputed Nagorno-Karabakh region claimed around 6,000 lives on all sides. (Photo by ARIS MESSINIS / AFP) Foto: ARIS MESSINIS/AFP
Kuku Raadio
Copy

Nii Gruusias kui ka Armeenias on puhkenud taas poliitiline kriis. Kuku raadio saade «Välismääraja» võttis vaatluse alla selle, miks on piirkond taas muutunud rahutuks ning millised on tulevikuväljavaated. 

23. veebruaril vahistas Gruusia politsei opositsioonilidri Nika Melia. Gruusias on poliitiline kriis möllanud alates eelmise aasta oktoobrist, mil opositsioonierakonnad keeldusid tunnustamast üldvalimiste tulemusi.  

Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross selgitas «Välismäärajas», et Gruusia rahutus on madalpingeliselt kestnud vähemalt kuid, mõni ütleks isegi aastaid. Kuigi retoorikas on Gruusia küll viimastel aastatel jätkanud Euroopa kursi rõhutamist, siis tegelikult on vaatlejate sõnul ind vaibunud, reformidega edasi ei liiguta ning rahulolematus ühiskonnas on kasvanud. 

Gruusias on olnud järjest mitu valimist, kus on leitud tõsiseid rikkumisi. Oktoobris toimunud valimised toimusid just enne USA presidendivalimisi. See jättis mulje, et valimised ajastati teadlikult ajale, kus kogu maailm vaatas kõrvale, kirjeldas Kross. 

Sellest ajast kestab patiseis valitsuse ja ühtse opositsiooni vahel. Parlamendis on endiselt ainult Gruusia Unistus, sest kõik opositsioooniparteid nõuavad uusi valimisi ja keeldusid parlamenti tulemast. Samuti on opositsioon kutsunud rahvast üles osalema meeleavaldustel tänavatel. 

Eesti Idapartnerluse Keskuse juhataja Gert Antsu märkis, et OSCE avaldatud raport leidis küll probleeme valimiskorralduses – näiteks juhtis liiga palju valitsusesindajaid kohalikke valimisjaoskondi –, aga üldiselt pole leitud nii palju rikkumisi, mis tulemust oluliselt kallutaks. 

Antsu lisas, et eurointegratsiooni puhul saab küll kritiseerida reformide aeglust või vähesust, aga kuidagi ei saa ka öelda, et valitsus oleks venemeelne. Just Venemaa võidab aga sisekonfliktist, mistõttu oleks kõigi parteide huvides istuda maha läbirääkimislaua taha ning jõuda kokkuleppele. 

Ka Armeenia puhul saab öelda, et olukord oli keeruline juba ammu enne Karabahhi konflikti, tõi Kross välja. Armeenlased ise on öelnud, et neil on kolm halba valikut: Türgi, Iraan ja Venemaa. Kross selgitas, et varakristliku kultuurina näevad armeenlased pigem lähedasi suhted venelastega, türklastega on neil olnud pikalt verised suhted, nii et mõneti on ka mõistetav, et Armeenia on Nõukogude Liidu lagunemisest saati Venemaa üks lähedasemaid liitlasi. Samal ajal on armeenlastel väga aktiivne ja küllaltki edukas diasporaa, seetõttu on neil ka teatud võimekus mõjutada lääneriikide poliitikat. 

«[Armeenia] hädad tulevad sellest, et kõigil naabritel on omad huvid ning Venemaale on ikka oma huvi kallim kui Armeenia huvi,» sõnas Kross. Seda näitab ka suvine konflikt Karabahhis, mille puhul oli selge, et venelased lubasid Aserbaidžaanil Armeenialt maad tagasi võtta. Võiks ütelda, et Kaukaasias jagati pisut mõjusfääride piirid ümber, võttis Kross kokku. 

Antsu täiendas, et Venemaa käitumine Karabahhi konflikti puhul läheb kokku Venemaa käitumisega kogu regioonis. Euroopa-meelse peaministri Nikol Pašinjani allavett laskmine näitab inimestele nii Armeenias kui ka kogu regioonis, et saite küll eurointegratsiooni mängida, aga ega see ju hästi ei lõppe, kirjeldas Antsu Kremli suhtumist. «See võiks olla moraal kõikidele teistele riikidele Ukrainast Gruusiani.»

Türgi puhul on Eesti jaoks lisafaktoriks, et tegemist on NATO liikmega, mis võib konflikti kaasa tõmmata kogu kaitsealliansi. Kross ütles siiski, et NATO on ikkagi enesekaitseorganisatsioon ning see vähendab ohtu, et artikkel 5 segaks teised riigid Türgi tülidesse. «Kui Türgi tahaks Brüsselis esitada teooriat, et Armeenia on teda rünnanud, siis vaevalt et sellega õnnestub artikkel 5 käivitada.» 

«Aga NATO laienemise seisukohalt on sedasorti konfliktid probleem. Mõneti võiks ju vaadata kõike seda, mis toimub Kaukaasias, aga jätkuvalt ka Ukrainas ja Valgevenes, kui Nõukogude Liidu lagunemise järgse uue julgeolekutasakaalu kujunemise protsessina. Ja küsimus on – ikka veel –, kummale poole Ukraina ja Kaukaasia riigid jäävad,» mõtiskles Kross. 

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles