L, 28.05.2022
Olukorrast ajakirjanduses ⟩ Väino Koorberg: viis õpetussõna, kuidas kajastada meeleavaldusi
TALLINN, Eesti 02MAR20 Kuku raadio. Olukorrast ajakirjanduses. Pildil Väino Koorberg. Foto Tairo Lutter/POSTIMEES Foto: Tairo Lutter
Kuku Raadio
Väino Koorberg: viis õpetussõna, kuidas kajastada meeleavaldusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Rein Lang tutvustas, et tänast «Olukorrast ajakirjanduses» saadet saab jagada kolme ossa: hea ajakirjandus, halb ajakirjandus ja õpetuste jagamine. Rääkida tuli ka poliitikast.

Hea ajakirjandusega alustades tunnustas Lang eelmisest nädalast Mikk Salu artiklit «Unustage põllumajandus – kümned miljonid eurod kriisilaene läksid kurat teab kuhu» Eesti Ekspressis. Lang sõnas, et ta ise on nagu rikkis plaat utsitanud ajakirjandust uurima, kuhu eelmisel kevadel kriisiabi andmise korras Maaelu Edendamise Sihtasutusele suunatud rahad läinud on, aga seni pole tahetud vedu võtta. «Nüüd siis lõpuks pandi täiega,» märkis Lang.

Ta avaldas lootust, et tuleb ka järgmine samm. Ajakirjanikud ei peaks tema hinnangul praegu piirnema selle avalikustamisega, kes rahapajast osa said, vaid et mida ka rahaga tehti. «Isegi kui see kõik on JOKK-skeem, rahade eraldamine on olnud JOKK, siis seda enam on Eesti avalikkusel õigus teada, mida rahasaajad majanduse arendamise sildi all rahaga tegid.»

Kaassaatejuht Väino Koorberg kiitis Salu teist artiklit Indrek Tibari valimisest USA justiitsatašee kohale. «Eelmisel nädalal meil korraks saateteemade seas oli see lugu, et tahtsime küsida Indrek Tibari missioonist ja sellest, kas siis, kui Swedbanki rahapesu tõkestamise kõrge ametnik läheb äkki Eesti Vabariiki esindama Ameerikasse rahapesuga seotud asjades, kas seal ei teki kits kärneriks olukord? Selle küsimuse on Mikk Salu Eesti Ekspressis ära lahendanud. Mõlemad head tublid lood.»

Lang ja Koorberg nõustusid mõlemad, et edasimineku võimalus on ka Tibari loo puhul suur. Lang märkis, et idee saata USAsse justiitsatašee ei pruugigi olla vale, aga tahaks täpsemalt teada, mis on tema ülesanded. Salu artiklist jäi talle mulje, et praegu ei tea Tibar seda isegi.

Koroonainfost ja Tarandi kriitikast

Veel tunnustas Lang Postimehe vahel avaldatud vahelehte koroonaviiruse kohta, kus vastati levinud küsimustele viiruse ja vaktsineerimise kohta. Tema tähelepanu aga pälvis, et sama lehega saabus noorteleht 4jaleht, mis oli küljendatud nii, et saaksid lugeda ka kõik +10 silmanägemisega inimesed – suured šriftid ja taandread. Koroonaviiruse vaheleht oli taas väikeses kirjas ja kokkupressitud. «Ma kujutan ette, et vanemad inimesed pidid võtma luubi,» kritiseeris Lang. 

Koorberg ironiseeris, et vanemad inimesed on juba harjunud rohukarpide selgituslehtedelt luubiga otsima kõrvalnähtude kohta. «Eks oli arvestatud sihtrühmaga. Võib-olla vanematel inimestel on prillid juba olemas, millega lugeda. Noorematel ei ole.»

Lang leidis, et kokkuvõttes tuleb Postimehele vahelehe tegemise eest ikkagi punkt anda. Kolmas hea ajakirjanduse näide oli saatejuhtide hinnangul ajalehes Sirp – Kaarel Tarandi artikkel «Ema valge raamat».

«[See] oli tõepoolest väga vaimukalt ja hästi kirjutatud. Võttis ühe artikliga kokku Eesti poliitilise suundumuse ehk siis kõik, keda me valime, on lubanud õhtul tõmmata inimestele tekk peale ja hommikul koos kohvi voodisse toomisega tekk maha. Niisugune patroneerimine, ema-isa kujundi loomine riigist on kestnud liiga pikka aega. Sirbi peatoimetaja väga õigesti juhib tähelepanu, et tegelikult on see ikka lausjama,» nõustus Lang Tarandi kriitikaga.

Meeleavalduste kajastamisest

Seejärel võtsid saatejuhid ette õpetuste osa. Koorberg tõstis esile Poynteri instituudi viiepunktilise juhise, kuidas ajakirjanikud peaksid kajastama proteste, et nende tegevus oleks eetiline ja tasakaalustatud. 

Ta loetles, et esiteks kajastavad ajakirjanikud meeleavaldusi liiga sageli võimuolijate vaatevinklist. Kui ajakirjanikud otsivad autoriteetseid allikaid, siis sageli on nendeks poliitikud, politsei ja teised võimuinstitutsioonid nagu ärimehed ja huvigruppide esindajad. Selle vastu aitab protesteerijatega normaalselt rääkimine igal ajal, mitte ainult siis, kui nad tõrvikute ja hangudega Toompea värava poole lähevad, soovitas Koorberg.

Teiseks punktiks on see, kui ajakirjandus ei näe probleemi kui tervikut, vaid kisub välja üksikuid kaadreid ja stseene. Kuna ajakirjanikud proovivad olla tasakaalustatud, siis nad pelgavad seletada, miks meeleavaldused juhtuvad. Lihtsam on tasakaalustatult kajastada, kuidas politsei veab tšellot mööda munakivisillutist, mitte miks on inimesed pahased. Poynteri instituut soovitab ajakirjanikel rohkem analüüsida ja põhjendada. 

Kolmandaks keskendub ajakirjandus sellele, justkui oleks meeleavaldus meeleavaldajate ja politsei vastasseis. See loob meie ja nemad olukorra, kus nemad ehk protestijad jäävad väljaspoole ühiskonda. Ajakirjandusspetsialistid aga hoitavad ajakirjanikke, et ärge korrake papagoi kombel seda, mida teile ütleb politsei. See on üks erapoolik allikas, millesse tuleb suhtuda sama kriitiliselt nagu teise poolde, leidis Koorberg.

Neljandaks heidetakse ette, et ajakirjandus portreteerib meeleavaldusi üksikute silmatorkavate tegelastega, sest see on telegeeniline. Tegelikkus on see, et kividega loobivad vaid üksikud inimesed, kes võivad olla ka provokaatorid või möödakäijad. Üldistus külakaklejatest aga on juba ajakirjanduses tehtud.

Viiendaks on üheks ajakirjanduse põhiülesandeks anda hääl neile, keda muidu ei nähta. Siinkohal toob õpetus esile, et väga sageli puudub ajakirjandusel meeleavaldusi kajastades empaatiavõime. Pikka aega on erinevaid gruppe jäetud tähelepanuta ning proovitud neid nii enne meeleavaldusi kui ka pärast seda marginaliseerida. «Sellest me eelmises saates rääkisime, et kõik see tekitab frustratsiooni,» nentis Koorberg. See pole tervisliku ühiskonna jaoks hea. Ta soovitas, et ajakirjandus pööraks tähelepanu kõikidele ühiskonnagruppidele.

Halvast ajakirjandusest

Ette tuli võtta ka halva ajakirjanduse rubriik. Langi meelest oli halb ajakirjandus see, kuidas kogu päeva näidati rahvasaadik Tarmo Kruusimäed, kes keset riigikogu istungit tõmbas e-sigaretti. Koorberg sõnas, et meemimajanduses pole imestamisväärne, et stseen lendas üle maailma. Temal aga tekkis kaks küsimust. Esiteks, kas keegi suurepärasest e-riigist ei võiks käia läbi 101 riigikogu liiget ja mõned ministrid, et seadistada ära nende arvuti ja videokaamera professionaalsele pildile?

Teiseks küsis Koorberg, millal hästivaktsineeritud riigikogu tuleb saali tagasi. Lang sõnas, et tegemist on kõrvalküsimustega. Oluline on, kas väljanopitud kaader on terve päeva jututeema, nagu see eelmisel nädalal juhtus. 

Halva ajakirjanduse teine näide oli tema hinnangul pärast 14. aprilli, kui koalitsioon ja opositsioon tegid omavahel kompromissi. See aga ei puudutanud ainult nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust, aga teised komponendid Langi hinnangul ajakirjandusse jõudnud ei ole. Juba järgmisel päeval ilmus suur analüüs, kes võitis, kes kaotas. «Ma tajusin, et ajakirjanike hulgas on pettumus. Kujutad ette: ei saanudki ööistungeid, kajastada täielikku löömingut. Igav on,» ütles Lang. 

Poliitikaajakirjandusest

Jutuks tulid ka erakondade populaarsusreitingud, mida viimasel ajal avaldatakse pea iga nädal. Lang ütles oma kogemustele tuginedes, et reitingud kindlasti mõjutavad Eesti poliitikaelu ning parteide peakorterid muutuvad väga närviliseks, kui mõne Eesti meediaväljaande esileheküljel või uudistesaates ilmub järjekordne edetabel.

Lang tunneb suurt puudust sellest, et talle seletataks lihtsas eesti keeles ära, mis on ühe või teise firma uuringute metodoloogiline erinevus, mistõttu saavad kolm küsitlusfirmat eri tulemusi. Koorberg sõnas, et talle jääb Langi jutust mulje, justkui oleks vaja rohkem poliitajakirjandust.

Märksõnad
Tagasi üles