Tellijale
Kõrgkultuur sind juba ei peta
/nginx/o/2017/01/06/6230553t1habd2.jpg)
23. aprill 2021, 16:15
Ameerika pianistist Vijay Iyerist on räägitud ka kui kaasaegse džässi postripoisist. Ta õppis Yale’i ülikoolis matemaatikat ja füüsikat, tal on füüsikas doktorikraad ja ta on Harvardi ülikooli – küll siiski kunstide – õppejõud. Aga see kõik on pigem lisaks, eelkõige on ta praeguse aja üks huvitavamaid ja kuulamisväärsemaid džässpianiste, kes on koostööd teinud nii avangarddžässi kui ka avangardsema hiphopi rahvaga – Roscoe Mitchelli, Wadada Leo Smithi või Mike Laddiga, kui nimetada mõnda –, aga see rida on muidugi oluliselt pikem.
Toksides Google’isse Vijay Iyer «Uneasy», saabuvad esimeste hulgas arvustused Wall Street Journalilt, New York Timesilt ja teistelt kvaliteetajakirjanduse hiidudelt. Mingis mõttes võib öelda, et tegemist on «valge inimese džässiga», nii halvasti kui selline väljend ka ei kõla. Kujutan ette, et Vijay Iyeri kuulaja on omamoodi perfektne kodanlane, ta on haritud, väljapeetud, maitsekas, kõneleb häälenivood muutmata jne. Võimalik, et ta tunneb ka spetsiifilisemat džässi- ja ka veiniterminoloogiat. Arvatavasti kannab ta heast kangast tehtud hästiistuvaid rõivaid. Võimalik, et ta on lugenud Prousti või Thomas Manni «Doktor Faustust». Võimalik, et teda võidakse kutsuda ka snoobiks.