Kuku raadio laupäevases, 5. juuni saates «Keskpäevatund» arutlesid saatejuhid Ainar Ruussaar, Ignar Fjuk ja Priit Hõbemägi, milline presidendikandidaatide põud Eestit valdab. 

Sellel teisipäeval teatas endine peaminister, nüüdne riigikogu esimees Jüri Ratas (KE), et tema ei kandideeri presidendiks. «Nüüd, kui ta loobus, siis tuli välja, et ei olegi ühtegi kandidaati. Kuidas me nüüd edasi sõidame?» alustas Hõbemägi. 

Ruussaare sõnul mängib Ratas aga naljakat mängu. Nädalaid oli Ratas venitanud vastusega, kas ta kandideerib. «Oli intervjuu, kus ta ütles, et tema ei ole presidendikandidaat. See oli silmakirjalik, ta ei ole varem kordagi öelnud, et ta ei ole kandidaat. Ta on alati öelnud, et ta vastab järgmisel nädalal, kas ta kandideerib või mitte,» nentis Ruussaar. 

«Presidendikandidaate ei ole. Kersti Kaljulaid on öelnud, et kui ta omab piisavalt toetust, siis ta on valmis kandideerima. Tarmo Soomere on öelnud, et kui tal on piisavalt toetust, siis ta kandideerib,» loetles Ruussaar ja lisas, et rohkem ei olegi. 

«Aga millist presidenti me soovime?» küsis Ignar Fjuk. «Sageli öeldakse, et Lennart Meri oli ajal, kui oligi vaja presidenti, kes teadis, millal noomida poliitikuid. Jäetakse mainimata, kui osav ja kompetentne ta ikkagi oli,» rääkis Fjuk. 

«Kas tõesti on selline aeg, kui me ei vaja sellist presidenti?» ütles Fjuk ja lisas, et presidenti, kelle on sõnajõud ning kes on autoriteet teiste riikide valitsusjuhtide seas. 

Ta meenutas 2016. aasta presidendivalimisi, kus jõuti kokkuleppelise presidendini. Tema sõnul toona valimised just seetõttu kukkuski läbi, kuna ei osatud hästi sõnastada, milline peaks olema Eestile vajalik president. 

«Me oleme jälle positsioonil, kus me räägime varakult nimedest, aga ei taha fokuseerida sellele, mida tähendab tänases maailmas, kus Eesti on «väga hea» idanaaber, Eesti president,» toonitas Fjuk. 

«Valimised on kahe kuu pärast, aga meil ei ole nimesid,» pahandas Ruussaar. Tema sõnul tekib küsimus: kas Eesti vajab sellist institutsiooni. 

Hõbemäe hinnangul on probleem see, et raadios ja meedias arutletakse, millist presidenti Eesti vajaks, ent poliitiline klass sellise aruteluga ei tegele. «Poliitiline klass ei lähtu sellest printsiibist, vaid lähtub sellest, millise isiku puhul on võimalus saavutada riigikogus kokkulepe, et tema vastu oleks piisavalt vähe inimesi,» tõdes Hõbemägi ja lisas, et selline inimene saabki Eesti presidendiks. 

Hõbemäe sõnul just see probleem vaevab terve maailma poliitikat. Valitakse kandidaat, kelle nime rahvas isegi ei tea, kuna neil puudub karisma. 

«Mida vähem on sul isikupära, seda lihtsam on sul sõelast läbi tulla: ««Palun väga, sa saad presidendiks.» Aga tegelikult nii otsib poliitiline klass endale presidenti,» nentis ta. 

Fjuki hinnangul tuleb poliitikutel valida president, kes sobib kõikidele erakondadele, ent kõige tähtsam on see, et valituks osutuks inimene, kes sobiks ka sellele ametikohale kõige paremini. 

Hõbemägi meenutas saatejuhtidele, et iva on endiselt selles, et pärast Ratase loobumist ei ole ühtegi uut kandidaati. Läbivalt ütlevad poliitikud, et keegi ei julge esitada, kuna see, kes esimesena nina välja pistab, saab vastu nina. 

«Need, kes sellist põhjust kardavad, on argpüksid. Kas me peaksime argpüksi Eesti presidendiks valima?» küsis Fjuk. Ainar Ruussaar naljatles, et poliitikud peaksid otsima Ironmanil tulevast presidenti. 

Kandidaatide registreerimine algab neli päeva enne ja lõppeb kaks päeva enne esimest hääletust. «Kujutame ette seda olukorda – tuleb suvi, jaanipäev möödub, juulikuu, Augustibluus, 30 aastat Eesti taasiseseisvumisest – ometi mitte ühtegi kandidaati, kuid siis 48 tundi enne ilmuvad kandidaadid välja. See ei ole normaalne,» ütles Hõbemägi.