Justiitsminister tutvus seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse tööga
14. juuni 2021, 00:00
/nginx/o/2021/06/13/13844179t1hdfa9.jpg)
Justiitsminister Maris Lauri viis end reedel kurssi Tartu ülikooli kliinikumi seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse tööga. Ta leidis, et igasuguse vägivalla vastu tuleb võidelda ja tööd selle nimel, et inimesed hakkaksid rohkem mõistma, mis on lubatud ja mis mitte, tuleb ühiskonnas veel palju teha.
Ligi 500 abivajajat
Eestis on seksuaalvägivalla tõttu kannatanutel võimalik saada kiiret abi alates 2016. aastast. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuse (SAK) loojad on Tartu naistearstid Kai Part ja Made Laanpere. Need ööpäev läbi avatud keskused asuvad Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliinikus, Tartu ülikooli kliinikumis, Pärnu haiglas ja Ida-Viru keskhaiglas.
Seksuaalvägivalla kriisiabikeskustesse on pöördutud kokku 489 korral. Alla 18-aastaseid pöördujaid on olnud 27 protsenti, sealhulgas alla 14-aastaseid 10 protsenti. Kõik on saanud nii psühholoogilist toetust, meditsiinilist abi ja läbivaatust kui ka tuge politseisse pöördumisel.
«Me kasutame innovaatilisi meetodeid ohvrite abistamiseks ja seksuaalkuritegude tõendamiseks,» rääkis Kai Part. «Ohvri kehalt kogutakse tõendmaterjali isiku DNA kindlakstegemiseks ja tuvastatakse seksuaalkuritegude korral harva esinevaid vigastusi. SOS-pillide abil on võimalik ennetada raseduse tekkimist, tundlike metoodikatega tuvastada varakult nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse. HIViga nakatumist on võimalik ennetada õigel ajal alustatud profülaktilise antiretroviirusraviga.»
Justiitsministri külaskäigu ajal arutleti koos naistekliiniku juhtide, sotsiaalkindlustusameti, prokuratuuri töötajate ja mitmete teistega sedagi, miks paljud seksuaalvägivallaohvrid ei pöördu abi järele ja miks osa menetlusi lõpetatakse. Kuulati doktor Kai Pardi ülevaadet Euroopa riikide kogemustest, kus vägistamine on seaduses defineeritud nõusoleku kaudu.
Vägistamise definitsioon
Eesti karistusseadustikus öeldakse, et vägistamine on inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine kas vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.
Kai Pardi veendumusel tuleks vägistamist ka Eesti seaduses defineerida mitte ainult vägivalla ja abitusseisundi kaudu, vaid nõusoleku kaudu. See tähendab, et võimaliku kuriteo menetlemisel tuleb rohkem tähelepanu pöörata teo toimepanijale, mitte ainult ohvrile ja ohvrit küsitledes. Seadustes peaks olema rõhk sellel, et selgeks teha, kas osalised on olnud nõus sellega, mis hiljem aset leidis, kas nad on olnud sellega vabatahtlikult nõus ja kas nad olid nõus algusest kuni lõpuni.