/nginx/o/2021/04/26/13746951t1hf33d.jpg)
/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
Gregor Kulla on inimene, kelle puhul tundub, et temal on päevas küll rohkem tunde kui teistele antud. Ta jõuab mängida oboed, luua kunsti ja muusikat, korraldada kultuurisündmusi, vahepeale avaldada kirjutisi Värskes Rõhus ja Müürilehes, teha modellitööd ning tegeleda veel mitme teise huvialaga.
Tänavu valiti ta Tartu aasta nooreks kultuurikandjaks sütitava tegevuse eest helilooja ja muusikaarvustuste kirjutajana. «Ma ei taha olla kuidagi üheselt võetav tiitlite osas,» selgitas Gregor, et talle ei meeldi raamidesse kinnipanek. Seetõttu on ta ka ise kasutanud tiitlit multimeediakunstnik, mille võlu ongi, et see ei ütle mitte midagi.
«20midagi» podcast võttis Gregori ette ja päris aru, kuidas on ta jõudnud nii avara tegevusväljani ning mille üle ta kultuurivaldkonnast südant valutab.
Üheks murekohaks on kaasaegne muusika, mis jääb Eestis inimestele kaugeks. Gregor selgitas, et kokkupuudet jääb väheseks, mistõttu ei osata selle kohta ka otsima hakata. Näiteks kui võrrelda arhitektuuriga, siis Helena Tulve tõi arhitektuurikeskuse välkloengul välja, et kas või tänaval kõndides on võimalik näha kaasaegset esteetikat.
Samamoodi teatris, kus tehakse kaasaegseid lavastusi, mis inimesi kõnetavad. Kunst on galeriiseinte vahelt toodud kaubamajadesse ja tänavapilti.
Samal ajal kaasaegset muusikat ei kuule paljud inimesed oma elus kunagi. Gregori sõnul pole keegi ka võtnud enda kanda kohustust, et selle nimel tööd teha. Eesti on maailmas kaasaegse muusika vallas väga tunnustatud, aga paljud pole sellest teadlikudki ning Arvo Pärdi kõrval ühtegi teist heliloojat nimetada ei oska.
«Kuidas sa saad ühiskonna hea suhtumise, kui neil pole isegi aimugi, mis see on?» kahetses Gregor. «See töö on jäänud tegemata, täielikult. Klassikalise muusika valdkond Eestis on kujunenud hästi prestiižseks ja pretensioonikaks, et ah, keegi niikuinii ei saagi aru.»
