REISISIHT ISLAND. ⟩ Tume ilu

Eestist veidi enam kui kaks korda suuremas riigis elab inimesi veidi vähem kui Tallinnas. Sisemaad ei läbi siiani ühtki korralikku autoteed ning enamus inimesi ja kaupa liigub pigem mööda ranniku lähistel kulgevaid teid. FOTO: Krister Kivi Foto: Krister Kivi

Islandi mütoloogia on sünge. Jõulud on veel kaugel, kuid viie kuu pärast ei tõtta mööda umbes kahe Eesti suurust riiki ringi mitte joviaalselt kinkepuistav jõulumees, vaid peljata on laste liha himustava kiskja jõulukassi rünnakuid (et lisada eluka tegemistele täiendav sotsiaalse ebavõrdsuse dimensioon, jahib kass just neid lapsi, kes jõuludeks uusi riideid pole saanud). Ka suvel, ajal, mil ööd Islandi põhjapoolsetes regioonides sisuliselt ei olegi, tiksub kell vanade lugude kohaselt möödapääsmatult läheneva maailmalõpu ehk Ragnaröki poole.

Võib-olla tuleb see legenditumedus asjaolust, et Islandi maastik on apokalüptiline: laavaväljad on täis teravaid kive, võimsad kosed kohisevad aukartust äratavalt ning «turistidele huvipakkuvais kohtades» kipub tuul kandma näkku silmi kipitamapanevat punakat Marsi-tolmu. Viimase vastu on mõistlik panna ette päikseprillid (aksessuaar, mille kaasavõtmisele sageli ei mõelda, sest Islandi taevas on ju reeglina lauspilvine), kuid kuidagi ei saa sulgeda nina: vulkaaniliselt aktiivsemais piirkondades reedavad väävlihõng ja suurtest maapinnavistrikest väljavisisev kuum aur, et magma põrgukatlad mulksuvad kusagil üsna lähedal jalgade all.

Vulkaanilise saare karm lumm. FOTO: Foto: Krister Kivi