Turistid pildistasid ja filmisid igatahes hoolega, kõigil käes telefonid ja silmad säramas maskide kohal. Küllap näis põnev neile meie iidne linnasüda, kuid eksootiliselt võis mõjuda ka meie elukorraldus, mis paljude riikidega võrreldes nii liberaalne: just nagu koroonat polekski, just nagu enne, vanadel headel aegadel…
Hiiglaslik Austraalia, kus on umbes sama palju igapäevaseid koroonanakkusi kui meil (Eestis 4. augustil 243, Austraalias 3. augustil 254), on valinud lukustamise, lisaks juba möödunud kevadel kinninaelutatud välispiiridele suletakse nüüd taas igapäevaelu. «Elame oma urgudes ja tuleme välja, kui lubatakse,» ütleb mõrult mu Melbourne’is elav tuttav paar tundi enne järjekorras juba kuuenda lockdown’i algust. Eriti trööstitu on seis sisserändajaile, keda Austraalias ju palju: neil pole juba pikalt olnud võimalust näha oma kodukanti ja suguseltsi, sest Austraaliast ära lihtsalt ei lasta. Vaktsineeritute osakaal ühiskonnas on Rohelisel Mandril aga 2,5 korda väiksem kui Eestis (tuleb paraku rõhutada, et isegi Eestis!). Sellises õhkkonnas, kus tavaline austraallane ei tohi paljudes piirkondades praegu hea põhjuseta oma kodustki välja minna, tekitavat põlgust ja viha eliit, kes leiab alati võimaluse sebida paber, mis tõestab: Austraaliast lahkumine on möödapääsmatu, sest Londonis toimub ülitähtis ärikoosolek.
/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2021/08/06/13974654t1h2701.jpg)