Viimastel päevadel ei ole Leetu ega Lätti ükski Valgevene mahitatud illegaalne piiriületaja jõudnud, Poola aga on saabunud paarsada inimest. Samas ei ole rändesurve lõppenud ning valitsuste ees seisab küsimus, mida teha riiki saabunud inimestega.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson argumenteeris Kuku raadio saates «Välismääraja», et Leedus toimuva kohta ei peaks kasutama sõna rändekriis, sest põgenikesurve ei ole selline rändekriis nagu 2015. aastal. Selle asemel on tegu Valgevene tunnustamata presidendi Aljaksandr Lukašenka ja tema vägivaldse režiimi hübriidse rünnakuga Leedu, Poola ja teiste lääneriikide vastu, mis on Lukašenka valitsusele sanktsioone kehtestanud. Immigrantide voolu abil proovib Lukašenka panna lääneriike oma hoiakuid muutma.

Leedu võimud on andnud peavarju Mihkelsoni kirjeldusel Valgevene rahva seaduslikult valitud presidendile, vaba Valgevene juhile Svjatlana Tsihhanovskajale. Leedu toetab Tsihhanovskaja tegevust ka rahvusvaheliselt. Samuti on Leedus palju inimesi, kes põgenesid Lukašenka režiimi vägivalla eest üle piiri kõige lähemasse riiki.

«Me oleme näinud viimase kümnendi jooksul, kuidas inimkaubanduse ohvreid, migratsiooni kui sellist rahvusvahelises mõttes on püütud relvastada ehk kasutada nii-öelda vahendina teiste riikide mõjutamiseks,» märkis Mihkelson. Lisaks Süüria konfliktile oli näha FSB tegutsemist 2015. aastal Põhja-Karjalas, kus ootamatult tekkis Soome ja Norra piirile Lähis-Idast pärit põgenike surve.

Mihkelson tõi välja, et praegu on Leedu ja Läti võtnud kasutusele sama taktika, mida rakendati Hispaania piiril mõni aeg tagasi. See tähendab, et illegaalselt piiri ületanud saadetakse üle piiri tagasi ning öeldakse neile, et kui te tahate esitada varjupaigataotluse, siis tulge läbi piiripunkti. Seda võimalust pole aga kasutanud mitte keegi. Ametlike kanalite kasutamist takistab ka Valgevene valitsus, mis tõkestab inimeste pääsemist piiripunktidesse okastraataedade ehitamisega.

Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson nõustus Mihkelsoni välja toodud välispoliitiliste aspektidega, et tegu on Valgevene provokatsiooni või kättemaksuga. Samas jääb Leedu otsusest talle mulje, et piiri kinni panemise ja inimeste tagasi saatmisega Leedu teadlikult rikub inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, võttes selle gambiidi, et nende eesmärgiks on heidutada inimesi sisenemast ning nad on valmis õiguslike tagajärgedega elama.

«See ei tähenda, et see oleks õiguspärane. Euroopa inimõiguste konventsiooni kollektiivse väljasaatmise lubamatus on põhiprintsiip jätkuvalt. Inimesel peab olema ligipääs varjupaigasüsteemile, teda ei tohi kollektiivselt ilma individuaalseid asjaolusid kaalumata tagasi saata kohta, kus võib olla oht tema elule,» rõhutas Janson. Ta lisas, et see raskendab ka inimese võimalusi tema suhtes tehtud haldusotsuseid edasi kaevata. «Ma arvan, et see valik, mida Leedu on teinud, on väga õhukesel jääl tehtud.»

Mihkelson täiendas, et Leedu on sellest väga teadlik ning muuhulgas on nad teinud seadusmuudatuse, et kõigis Leedu välissaatkondades saab esitada asüülitaotlust, et vältida ohtlike reiside ettevõtmist ja inimsmugeldajatele suurte summade maksmist. Samuti peavad nad aktiivselt kõnelusi Euroopa Liidu esindajatega, kes on ka Leedut külastanud. «Õhuke jää on tekitatud ka teiselt poolt, sest on teada, et need probleemid tekivad. See ongi rünnaku üks element, kuidas panna Leedut rahvusvahelises kontekstis keerulisse seisu,» sõnas Mihkelson.

«Diktaatorrežiimid üldiselt teavad rahvusvahelist õigust väga hästi selles kontekstis, kus see võib neile kasulik olla,» ütles Janson. Ta tõi esile, et Valgevene on ise teinud Lätile ja Leedule etteheiteid rahvusvahelise õiguse rikkumise pärast.

See siiski tema sõnul ei tähenda, et etturitena mängu toodud inimesed peaksid kannatama. Ta rõhutas, et humaanselt peaks kaaluma ka seda, millisesse limbosse inimesi kahe piiri vahele jäetakse, mitte vaatama ainult julgeolekulisi aspekte.