«Maailm taskus» võttis ette Afganistani, et vaadelda süvitsi, mida Talibani võimuletulek tähendab nii sõjalises kui ühiskondlikus plaanis. Selgitusi jagasid Kaitseväe Akadeemia nooremteadur major Ivo Peets ja Sisekaitseakadeemia nooremteadur Diana Marnot, kes avaldas septembri alguses Postimehe nädalalõpulisas AK ülevaate Afganistani kultuuritaustast. Saadet juhib Postimehe välistoimetaja Margus Parts.

Ivo Peets FOTO: Kuido Saarpuu/Järva Teataja

Peets meenutas, et kui ta käis 2012. aastal Afganistanis missioonil, siis riigi relvajõudude ülesehitus oli pooleli ning vundament polnud juba algusest peale tugev. Kuigi USA juhitud koalitsioon kukutas 2001. aastal Talibani Afganistanist, jäi neile alles toetusbaas Pakistanis, mis kuhugi ei kadunud.

Samal ajal liikus USA tähelepanu Iraagile. Kui see 2000. aastate lõpus Afganistanile tagasi pöördus, oli liiga hilja hakata tegelema sümptomitega ning pidi hakkama lappima tagajärgi. «Kui ma vaatan sõjaväelasena, siis Taliban sai aega, et ennast taasrühmitada ja süsteemselt alustada alade tagasivõtmist. Samal ajal oli läänepoolne osa ehk uinunud näilises edus,» kirjeldas Peets, et lääs andis Talibanile aega enda kogumiseks.

Tema sõnul kasutasid Talibani võitlejad seda ära, et luua süsteem ja teatavad rutiinid aastaaegade kaupa, kuidas sõjakampaaniat korraldada. Samas Afganistani relva- ja politseijõudude ülesehitamiseks oli aega napilt. Peets tõi välja, et vaid kaks aastat enne tema Afganistani jõudmist peeti Helmandi põllumajanduslikus tsoonis vihaseid lahinguid, et Taliban sealt kõrbesse ajada.

«Minu kohaloleku ajal oli alla kahe aasta, kui Afganistani valitsusel oli aega, et seal püsti seada kohalikud politseijõud, kohalike relvajõudude baasid, viia läbi värbamine ja treenida üksused kokku,» selgitas ta. «Nii me jõuamegi põhilise probleemini, et Afganistani armee pidi võitlema sõjas ja samal ajal ennast üles ehitama, mis on äärmiselt keeruline ülesanne.»

Diana Marnot. FOTO: Erakogu

Diana Marnot tõi esile, et kohalikud võtavad umbusuga Talibani lubadusi kaasavama valitsuse loomisest, sest mäletatakse veel 1990. aastaid. Taliban üritab end praegu näidata kui poliitilist liikumist, aga 1990. aastatel oli rõhuasetus ka usul. See võiks tähendada, et nad ei saa endale lubada ainult puštudest liikmete hoidmist, sest islamiloogika järgi peaksid nad võtma kõik enda rüppe. Samas ei saa Talibani vaadelda lahus Afganistani etnilisest ülesehitusest.

Talibani võimuletulek on toonud hirmu, et naised ja tüdrukud kaotavad oma õigused. Marnot tõi välja, et tema pole siiski kuulnud, et palju oleks räägitud bacha bazi kombest ehk sisuliselt poiste vägistamisest, mille Taliban suutis 1990. aastatel karmide meetoditega välja juurida. 2001. aasta järel on tava olnud ebaseaduslik, aga võimukandjate suhtes on silmad kinni pigistatud.

«Naised on laste saamiseks, aga poisid on lõbuks,» kirjeldas Marnot mentaliteeti. «Ehk siis siiani on olnud pigem tavaline, nad ütlevad, et see on kultuuri osa, mida jõukam ja rikkam sa oled, seda rohkem poisse sul on. Nad ostavad – see on inimkaubandus – puberteediealisi poisse, kes on sisuliselt nagu seksorjad, kuni habe hakkab enam-vähem kasvama.»

Saates räägiti lahti

  • Milline on olnud Afganistani ühiskonnakorraldus ja valitsev mentaliteet, mis võimaldas Talibanil jälle tõusta? Millised olid teised tegurid, mis tingisid Talibani kiire ülevõtmise?
  • Kuidas võiks kirjeldada Talibani suhet Afganistani rahvastiku enamusega?
  • Miks loobusid Afganistani relvajõud Talibani vastu võitlemisest? Mis olid relvajõudude ülesehitamise juures olulised probleemid?
  • Milliste provintside puhul võis viimastel aastatel näha, et keskvalitsuse haare tugev ei ole?
  • Millised probleemid Afganistanis ootavad kiiret lahendamist?
  • Milline on võimudünaamika Talibani enda sees ning kuidas hakkab see mõjutama edasisi samme?
  • Kui vaadata kristallkuuli ja spekuleerida, siis milline saab olema Talibani valitsuse tulevik?

Head kuulamist!