/nginx/o/2018/08/07/11162590t1h5398.jpg)
«Maailm taskus» võttis ette Afganistani, et vaadelda süvitsi, mida Talibani võimuletulek tähendab nii sõjalises kui ühiskondlikus plaanis. Selgitusi jagasid Kaitseväe Akadeemia nooremteadur major Ivo Peets ja Sisekaitseakadeemia nooremteadur Diana Marnot, kes avaldas septembri alguses Postimehe nädalalõpulisas AK ülevaate Afganistani kultuuritaustast. Saadet juhib Postimehe välistoimetaja Margus Parts.
Peets meenutas, et kui ta käis 2012. aastal Afganistanis missioonil, siis riigi relvajõudude ülesehitus oli pooleli ning vundament polnud juba algusest peale tugev. Kuigi USA juhitud koalitsioon kukutas 2001. aastal Talibani Afganistanist, jäi neile alles toetusbaas Pakistanis, mis kuhugi ei kadunud.
Samal ajal liikus USA tähelepanu Iraagile. Kui see 2000. aastate lõpus Afganistanile tagasi pöördus, oli liiga hilja hakata tegelema sümptomitega ning pidi hakkama lappima tagajärgi. «Kui ma vaatan sõjaväelasena, siis Taliban sai aega, et ennast taasrühmitada ja süsteemselt alustada alade tagasivõtmist. Samal ajal oli läänepoolne osa ehk uinunud näilises edus,» kirjeldas Peets, et lääs andis Talibanile aega enda kogumiseks.
Tema sõnul kasutasid Talibani võitlejad seda ära, et luua süsteem ja teatavad rutiinid aastaaegade kaupa, kuidas sõjakampaaniat korraldada. Samas Afganistani relva- ja politseijõudude ülesehitamiseks oli aega napilt. Peets tõi välja, et vaid kaks aastat enne tema Afganistani jõudmist peeti Helmandi põllumajanduslikus tsoonis vihaseid lahinguid, et Taliban sealt kõrbesse ajada.
«Minu kohaloleku ajal oli alla kahe aasta, kui Afganistani valitsusel oli aega, et seal püsti seada kohalikud politseijõud, kohalike relvajõudude baasid, viia läbi värbamine ja treenida üksused kokku,» selgitas ta. «Nii me jõuamegi põhilise probleemini, et Afganistani armee pidi võitlema sõjas ja samal ajal ennast üles ehitama, mis on äärmiselt keeruline ülesanne.»
Diana Marnot tõi esile, et kohalikud võtavad umbusuga Talibani lubadusi kaasavama valitsuse loomisest, sest mäletatakse veel 1990. aastaid. Taliban üritab end praegu näidata kui poliitilist liikumist, aga 1990. aastatel oli rõhuasetus ka usul. See võiks tähendada, et nad ei saa endale lubada ainult puštudest liikmete hoidmist, sest islamiloogika järgi peaksid nad võtma kõik enda rüppe. Samas ei saa Talibani vaadelda lahus Afganistani etnilisest ülesehitusest.