/nginx/o/2021/09/05/14048428t1hddf1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/11/14131771t1hd680.jpg)
- Metsise arvukus käib Eesti vanades soomännikutes endiselt alla
- Metsise päästmiseks tuleb ta elupaiku paremini kaitsta
- Metsise elupaigad on ka olulised mullasüsinikku talletajad
Vanade valgusküllaste soomännikute ja arumetsade kadumine ning mänguhimulistele kanalistele sobilike elupaikade ebapiisav kaitserežiim tingib nende arvukuse kahanemise, kirjutab toimetaja Rein Kuresoo.
Eesti jahimeeste vapilinnule metsisele ei peeta jahti juba umbes 40 aastat. Sellele vaatamata on meie metsiste arvukus jätkuvalt languses ja siiamaani nende kaitseks ette võetu ei ole suutnud trendi Eestis tervikuna positiivseks pöörata. Metsis on vanadest metsadest ja suurtest puutumata või vähese inimmõjuga loodusmaastikest sõltuv liik, inimese mõju meie loodusmaastikele on aga pidevalt suurenenud ja suureneb ilmselt veelgi.
Uhkete suleliste allakäik
17.–18. sajandil ilmunud Eesti- ja Liivimaa loodusoludest rääkivates ülevaadetes on juttu metsislaste rohkusest. Veel 1791. aastal kirjutas Jacob Benjamin Fischer: «Mitmete meie suurtes metsades elavate jahilindude – metsise, tedre, laanepüü ning paljude teiste söödavate lindude – arvukus on hoolimata nende suurest laskmisest nii suur, et seda ei saa kirjeldada, vaid ainult imestada saab nende suure arvu üle.»
Ent intensiivistuv tööstus hakkas 19. sajandil üha enam metsa nõudma, ja oma osa metsise allakäigus oli ilmselt sellelgi, et jahirelvad jõudsid tasapisi ka talupoegade kätte. Nii pidi parun Axel Nolcken juba 1870. aastal tõdema metsise arvukuse vähenemist Liivimaal. Saaremaalt kadus metsis 19. sajandi keskpaigaks. Ometi jagus mitmete kirjelduste järgi 19. sajandi lõpul metsiseid siiski küllaga: Liivimaa kubermangu kõige rikkamatel metsaaladel olevat siis loendatud ühes mängus 50–60 lindu, lisaks veel kaks korda rohkem mittemängivaid noori mõtuseid.
Liivimaa kubermangu kõige rikkamatel metsaaladel olevat 19. sajandi lõpus loendatud ühes mängus 50–60 lindu.
Möödunud sajandi jooksul vähenes metsise arvukus meil pika aja jooksul väikeste üles-alla jõnksudega vääramatult. Näiteks Hiiumaal loendati veel 1909. aasta kevadel ligikaudu sada mängivat isaslindu, kuid viimaseid metsiseid kohati sel saarel 1970. aastatel.
Aastatel 1970–2000 teada olnud 627 metsise mängupaigast oli 2002. aastaks hävinud 185 ehk 30 protsenti. Ehkki üha põhjalikumate otsingute tulemusena leitakse ka uusi mänge, on ajavahemikul 2008–2019 hinnatud metsise asurkonna arvukuse kahanemise trendiks keskmiselt 1,6 protsenti aastas ning on leitud, et loendatud mängudes on isaslindude arvukus langenud keskmiselt 19 protsenti. Viimase info põhjal on Eestis asustatud mänge 412 ja ühtekokku on loendustel kirja saanud 1333 kukke.
Põhjalikult uuritud linnuliik
Hiljuti valmis keskkonnaameti tellimusel Eesti Ornitoloogiaühingus (EOÜ) ekspertiis, mille tulemuste rakendamine peaks aitama metsist paremini kaitsta. Kaheksa eksperdi koostatud töös täpsustatakse veel kord, milline elukeskkond tuleks metsisele tema säilimiseks tagada. Ekspertiisile on eelnenud aastaid eri organisatsioonide uuringuid; näiteks viis EOÜ läbi aastaid kestnud telemeetriauuringu, mille käigus pandi raadiosaatjad selga 31 metsisele – nii saadi parem ettekujutus sellest, kui suurt territooriumi ja milliseid elupaiku linnud kasutavad.
Keskkonnaagentuur on pidevalt korraldanud metsisemängude seiret. Eestimaa Looduse Fondi (ELF) talgulised on kamminud läbi metsise elualasid ja pannud kirja kõik metsise elutegevusele viitavad märgid – näiteks 2016. aastal käis üle 200 vabatahtliku läbi umbes 4500 kilomeetrit metsaalasid. Uuritud on ka kiskluse mõju metsise pesitsusedukusele. Koostöös Riigimetsa Majandamise Keskusega (RMK) on loodud Soomaal katsealad erinevate raieviiside ja ka taastamisvõtete mõju uurimiseks metsisele. Nii et kokkuvõttes on tegemist ühe suurima ühe liigi kaitse parandamisele pühendatud kompleksuuringuga, mille üksikute uuringute vajadus lepiti kokku 2012. aastal moodustatud metsisekonsortsiumis, kuhu kuuluvad ka Tartu Ülikool ja Eesti Maaülikool.
Metsis vajab vanu männikuid
Pikemat aega on räägitud, et metsised vajavad oma eluks vanu valgusküllaseid männikuid, eelkõige vanu soomännikuid, mis vahelduvad arumetsadega. Mänd on metsise toidutaim – kogu talve toituvad metsised peamiselt männiokastest.
Miks on olulised just vanad männikud?
Esiteks on metsis väga suur lind – metsisekukk kaalub neli–viis kilogrammi. Selline lind saab istuda vaid piisavalt vana ja tugeva puu okstel, lisaks on tal nooremas ja tihedamas metsas lihtsalt raske puude vahelt läbi lennata. Ent põhjuseid leidub veelgi – vanades soomännikutes on kõige paremad mustika kasvualad. Mustikas on taigavööndi metsaökosüsteemi võtmeliik, mille lehtedest toituvad üle 60 liblikaliigi röövikud (umbes 40-l neist on mustikas ainsaks toidutaimeks). Liblikaröövikute küllus on metsisele väga oluline, tema vastkoorunud pojad söövad esialgu liblikaröövikuid, hiljem mustika pehmeid lehti ja võrseid ning toitvaid marju.
Kui parasjagu pole tegu just n-ö hullu linnuga, on metsised väga ettevaatlikud. Pruuni-ookrikirju metsisekana on hea varjevärvusega ega torka maapinnal liikudes just ülemäära kergesti silma. Mustja sulestikuga metsisekuked seevastu on üsnagi silmatorkavad. Kuid ikkagi märkavad nad metsas jalutavat inimest tavaliselt enne seda, kui inimene neid näeb. Avatud ja vähese alusmetsaga metsas, kus näeb kaugele, tunnevad metsised end seega turvalisemalt.
Eluruumi suurus ja sidusus
Iga kohaliku mänguasurkonna jaoks jääb kõige olulisem ja varakevadisel mänguperioodil aktiivseimalt kasutatav elupaik metsisemängu keskmest rusikareeglina ühe kilomeetri raadiusesse, aasta ringi vajalik elupaik aga kolme kilomeetri raadiusesse. Ka tuleb arvestada, et enamik metsisekanu kasvatab oma järglased tavaliselt üles mitme kilomeetri kaugusel mängukeskmest ning kasutab selleks tihedamat metsa kui mängupaigas.
/nginx/o/2021/10/11/14131773t1hbc7e.jpg)
Ilmselgelt on metsisekanade sigimisalad seni väljaspool suuri kaitsealasid ebapiisavalt kaitstud või ei taga kaitserežiim pesakondade edukaks üleskasvatamiseks vajalikke elutingimusi. Ja just see on üks olulisemaid põhjusi, miks metsise arvukuse vähikäik jätkub. Seetõttu tuleb kavandada sihtkaitse- ja piiranguvööndid metsise püsielupaikades. Suurte metsisemängude ja mitme lähestikku paikneva mängu puhul peaksid nii sihtkaitse- kui ka piiranguvööndid olema veel suuremad. Lisaks on mängualade keskmest 10 kilomeetri raadiuses vajalik hoiduda looduslike elupaikade sidusust lõhkuvatest arendustest ja maakasutusest.
Eksperdid leidsid, et uuendusraiete (lage- ja turberaied) negatiivne mõju on metsisele valdav ning piisavalt tõendatud. Leiti, et ka tugevakraadilised harvendusraied, millele järgneb tavaliselt kiire alusmetsa kasv, ei ole metsisele soodsad. Raied metsise elupaikades suurendavad ka kisklust. Jämedates joontes – mida rohkem lagedaks raiutud alasid, seda enam koonduvad nii kiskjad kui ka metsis allesjäänud metsadesse, hõredaks raiutud metsades on röövlindudel parem tegutseda.
Mida rohkem lagedaks raiutud alasid lisandub, seda enam koonduvad nii kiskjad kui ka metsis allesjäänud metsadesse.
Eksperdid on leidnud, et uuringutele toetudes pole praegu võimalik toetada metsise püsielupaikade piiranguvööndis mitte mingeid uuendusraieid. Erisusi on võimalik kaaluda alles siis, kui teadusliku uurimistöö tulemusel tõestatakse, et leidub viis uuendusraieteks, mis metsist ei kahjusta.
Kuivendamine hävitab elupaiga
Väga halvasti on metsise elupaikadele mõjunud metsade kuivendamine. Enamasti ulatub kuivendamise mõju aastakümnete taha – turba lagunemisele kuivendatud metsas järgneb puistu peapuuliigi järkjärguline vahetumine, puhmarinde kadumine ja puistu tihenemine, nii muutub kooslus metsisele sobimatuks. Isegi metsade kaitsmise korral raiete eest väheneb kuivendusmõju süvenemise tõttu metsise elupaikade kvaliteet ja pindala. Metsise jaoks eriti tähtsad siirdesoometsad muutuvad pärast kuivendamist eriti kiiresti; suur osa Eesti kõdusoometsadest on tekkinud just siirdesoometsadest. Ebasobivust metsisele võimendab siis veelgi uuendusraie, sest kõdusoometsad uuenevad peamiselt kase ja kuusega.
Metsised vajavad oma eluks ja toiduks vanu valgusküllaseid männikuid, eelkõige vanu soomännikuid, mis vahelduvad arumetsadega.
Eksperdid soovitavad, et metsise elutingimuste säilimiseks ja parandamiseks vajaliku tegevusena võiks püsielupaigas sihtkaitsevööndis väljaspool metsise pesitsusaega lubada kraavide sulgemist ja selleks vajalikku üksikpuude raiet. On oluline silmas pidada, et metsise elupaikade säilitamine kattub suurel määral põhiliselt turbamuldades ladestunud mullasüsiniku säilitamise, süsinikuheite vähendamise ja sel moel kliimamuutuste leevendamise eesmärkidega.
Eesti metsiste mängupaikade keskmest kolme kilomeetri raadiuses on ligikaudu 4000 ruutkilomeetrit turvasmuldi, mille kuivendamata jätmine või mille looduslähedama seisundi taastamine aitaks kaasa Eesti süsinikuheite vähendamisele. Eesti Maaülikooli metsateadlased tõid hiljutises analüüsis Soome teadlaste uuringutele tuginedes välja, et keskmise veetaseme tõstmine 40 sentimeetri sügavuselt 30 sentimeetri sügavusele kõdusoometsades säilitaks aastas pool tonni süsinikku ühe hektari kohta ilma oluliselt puude kasvu vähendamata ega metaani heidet suurendamata.
Metsis vajab lisakaitsealasid
Eksperdid on prioriseerimise tarkvara (Zonation) põhisele metsise elupaikade analüüsile tuginedes leidnud, et metsise asurkonna soodsa seisundi tagamiseks on vajalik täiendavalt kaitse alla võtta vähemalt 3536 ruutkilomeetrit nende lindude jaoks olulisi elupaiku. Lisakaitsealade vajadus sõltub üha enam ka põlisele metsamaale planeeritavatest arendustest – nt Rail Baltic, kõrgepingeliinid, uued teed, karjäärid ja tuulepargid. Väga oluline on põhiliselt püsielupaikadena kas juba kaitstud või püsielupaikadeks kavandatud alade baasil suuremate kaitsealade moodustamine, eriti Alutagusel ja Vahe-Eestis, kus riigimaadel asuvad Eesti kõige elujõulisemad metsise osaasurkonnad.
Ka RMK rahastatud «Metsise elupaigakvaliteeti määravate tegurite kompleksuuringu» 2016. aastal valminud lõpparuandest võib välja lugeda, et üheks toimivaks lahenduseks metsise edasisel kaitsel on vähese inimmõjuga suurte ja terviklike kaitsealade moodustamine.