Neeme Raud ja Rahvusvaheliste Kaitseuuringute Keskuse juht Indrek Kannik võtsid Kuku raadio saates «Välismääraja» vaatluse alla USA sise- ja välispoliitika hetkeseisu seoses eelmise nädala valimistega, kus vabariiklased said enda kätte Virginia kuberneritooli.

Raud päris hakatuseks, kas USA on üha enam pöördumas sissepoole, nii et muu maailmaga tegelemiseks ameeriklastel enam huvi ei ole. Kannik tõi välja, et USA on kindlasti pöördunud palju rohkem sissepoole, kui nad olid 1990. ja 2000. aastatel, aga pole kindel, et viimase paari aasta jooksul oleks toimunud täiendav nihe. «[Eelmise presidendi Donald] Trumpi rõhutatult sissepoole pöördumisele andsid valijad ka oma selge hinnangu,» argumenteeris ta.

Seetõttu saab järeldada, et demokraatidele tõid eelmisel teisipäeval valimiskaotuse sisepoliitilised küsimused. Kanniku hinnangul on demokraatliku partei sees muutunud väga tugevaks vasakprogressiivne või kohati isegi vasakäärmuslik tiib.

Teiseks on tema sõnul praeguse presidendi Joe Bideni administratsioon olnud teatud määral saamatu, mis tuleneb osaliselt parteisisestest vastuoludest, kus oma osa tahavad nii progressiivid kui ka demokraatliku partei konservatiivsem osa. «Nii ei tule lihtsalt hääli kokku. Ühelt tiivalt kukub kogu aeg midagi ära,» kirjeldas Kannik, miks vastuolud takistavad seadusloomet.

Välispoliitikas on näha, et USA teeb valikuid, kus on mõtet rohkem sõjaliselt panustada. Esimene suund on ameeriklaste jaoks Hiina, mida nähakse kõige suurema konkurendina. Teiseks on Euroopa, kust Kanniku hinnangul ei ole USA-l huvi välja astuda. Lähis-Ida tähtsus on vähenenud kas või selle tõttu, et nafta on USA jaoks märkimisväärselt vähem oluline kui paar kümnendit tagasi.

Euroopa liitlaste seas on Bideni suhtes kõige skeptilisem Prantsusmaa ning selle president Emmanuel Macron, kes sai valusalt haavata, kui Austraalia loobus prantslastega sõlmitud lepingust tuumaallveelaevade tarnimiseks USA tehnoloogia kasuks. Kanniku hinnangul oli see Austraalia jaoks õige samm, sest nad said majanduslikult, aga eelkõige sõjalise võimekuse poolest parema kokkuleppe.

Ta täiendas, et siiski on suudetud suurem tüli USA ja Prantsusmaa vahel summutada. Poolteist kuud tagasi lahvatanud pinged ning närvilisus on nüüd viidud normaalsema diplomaatilise suhtluse tasandile. «Biden ja Macron surusid kätt,» viitas Raud Glasgow's toimunud riigijuhtide kohtumisele. «Naeratasid isegi,» lisas Kannik.

Laiemalt sõltub USA tõsiseltvõetavuse küsimus Kanniku hinnangul paljuski sellest, kas Biden saab sisepoliitiliselt olukorra kontrolli alla. Kui ta seda ei saa, siis see mõjutab Bideni välispoliitilist võimekust.

Sama lugu on ka Macronil, kelle tagasivalituks osutumine järgmisel kevadel on küsimärgi all. «See on teda sundinud rohkem välispoliitikas osalema, nagu Prantsusmaa presidentidega tihti on juhtunud, aga nõrk olukord sisepoliitikas ei tugevda sind välispoliitikas kunagi,» märkis Kannik.

Raud võrdles, et USAs on traditsiooniliselt tähtsad välisteemad praeguse administratsiooni jaoks kaldumas teisele kohale. Kannik sõnas, et iga demokraatliku riigijuhi jaoks on normaalsetes oludes esmatähtis saavutada oma tagasivalimine. Ta siiski ei näe USAs suurt eemaldumissoovi rahvusvahelisest poliitikast, vaid lihtsalt rohkem valitakse positsioone.

«Välismääraja» lahkas veel keskkonnaministeeriumi kliimanõunik Reet Ulmiga ülemaailmse kliimakonverentsi COP26 toimumist Glasgow's ning Eesti suursaadikuga Saksamaal Alar Streimanniga koalitsioonikõneluste edenemist Saksamaal.