/nginx/o/2022/04/18/14490241t1h2564.jpg)
Peaaegu iga laps valiks meeleldi eredavärvilise jalgratta, millel on kaunistuseks animafilmide tegelastega kleepsud, ent vanemad peaksid lähtuma märksa tähtsamatest omadustest kui lapse esimese sõiduki ilu – nimelt, selle turvalisusest ja kvaliteedist.
Arendab mitmesuguseid oskuseid
Ehkki vanemad panevad lapse rattale istuma enamasti selleks, et nood veedaksid vabas õhus aktiivselt aega, loetlevad kinesioteraapia spetsialistid teisigi eeliseid, nagu lapse keskkoha stabiilsuse, tasakaalu ning koordinatsiooni arendamine, liigutuste planeerimine, keha- ja ruumitaju kujundamine.
Väntamine on võrratu treening ka südame- ja veresoonkonnasüsteemile ning vööpiirkonna-, jala-, kõhu- ja kätelihastele. Pedaalide tallamine soodustab last loomulikult sirges asendis istuma. Koos teistega jalgrattaga sõites õpib laps ka suhtlema ning ta muutub enesekindlamaks ja iseseisvamaks.
/nginx/o/2022/04/18/14490242t1h6fdb.jpg)
Läbi mõtlemata valik võib kaasa tuua lisaprobleeme
„Jalgratta valikul on üks tähtsamaid parameetreid selle suurus. Jalgratas on ohutu, kui laps suudab seda juhtida. See tähendab, et sõiduvahend peab vastama tema keha parameetritele ja pikkusele,“ ütleb jalgrattakaupluse Bikko.ee juht Julijus Zaura.
Ühe põhiveana, mis vanema teevad, toob rattaspetsialist välja jalgratta ostmise n-ö kasvuvaruga. Suur jalgratas on liiga raske, sellega on ebamugav sõita, rattale ronida ja maha tulla on keeruline ning mis kõige tähtsam – see ei ole ohutu ega ergonoomiline.
„Vanematel tasuks meelde jätta oluline reegel – jalgratas on sobiva suurusega, kui laps saab seistes rattaraamile toetuda, kaks jalga vastu maad, ning sadulal istudes ühe jalaga mugavalt maad puudutada,“ rõhutab Zaura.
Jalgrattasõidu ajal peaks lapse selg olema lõdvestunud, säilitades sirgjoone puusade ja õlgade vahel ning lülisamba loomuliku asendi (veidi ettepoole kaldu, aga mitte küürus). Optimaalsel juhul on laps sõidu ajal ettepoole kaldu nii, et tema käed ja vöökoht moodustavad 45-kraadise nurga.
Vertikaalne kehaasend on enam ette kummarduvast parem, sest võimaldab lapse massi jalgrattasadula kohale koondada, mis lihtsustab ratta juhtimist.
Lapsel peab olema võimalik juhtrauast kinni hoida mugavalt, lõdvestunud õlgadega ja kergelt kõverdatud küünarnukkidega. Kui juhtraud on liiga kõrgel, on kehaasend vertikaalsem, kuid käed on seetõttu sirged ning õlavööde ja kael pinges.
Veel üks parameeter, millele tuleb tähelepanu pöörata, on jalgrattasadula kõrgus. Seda mõõdetakse nii, et laps istub sadulal, asetab kannad pedaalidele ja sirutab jala (põlv peab olema veidi – 20–40° kokku murtud). Ühtlasi peab sadul maaga paralleelselt asetsema. Kui see on allapoole kaldu, langeb lapse kätele ja alaseljale suurem surve.
/nginx/o/2022/04/18/14490245t1hbac2.jpg)
Jalgrattaga sõites ei tohi lapse põlved puutuda vastu juhtrauda ega tõusta sellest kõrgemale.
Kui rattasadul on liiga madal, võivad põlved valutama hakata ja pedaalide vajutamisel võib lihasjõudu vajaka jääda. See on nagu kogu aeg kükakil kõndimine, mis väsitab ega ole efektiivne.
Kui sadul on liiga kõrge, tekib puusade pööritamine ja nende kallutamine, et pedaalideni küündida. See koormab asjata selga ja jalgevahet.
Sõiduk ei ole mänguasi
Bikko.ee juhi Julijus Zaura sõnul on tulevase jalgratta suuruse põhikriteerium lapse pikkus. Jalgratta suurust iseloomustatakse raami suurusega, mida mõõdetakse tollides. Näiteks 12-tollised jalgrattad sobivad 75–90 cm pikkustele ehk umbes 1,5–4 aasta vanustele lastele. Nende varustusse kuuluvad tavapäraselt abirattad ja abijuhtraud, mis aitab last pedaalimisel paigal hoida; samuti ketikaitse.
Populaarsed 16-tollised jalgrattad sobivad 3,5–6 aasta vanustele lastele, kellel on pikkust 95–120 cm. Müügilt võib leida ka vahepealse suurusega – 14- ja 18-tolliseid lasterattaid.
„Lasteratta saab osta pikemaks ajaks, valides alates väiksemast kasvupiirist, aga mitte liiga suure, ületamata märgitud maksimumpiiri, et lapsel ei oleks seda liiga raske ega ebamugav juhtida,“ selgitas Zaura.
Täpselt samuti tuleks pikkusekriteeriumi järgi valida ka praegu väga populaarsed jooksurattad. Jalgrattaspetsialist juhtis tähelepanu sellele, et jooksuratta valimisel peab laps kindlalt täistallaga maas seisma ja jalgevahe peab sadulani ulatuma. Nii tunneb laps end turvaliselt ja jooksuratas ei kahjusta tervist.
Samuti tuleks tähelepanu pöörata ratastele. Ühed jooksurattad on mõeldud toas, teised õues sõitmiseks (need suudavad ka väikese takistuse ületada). Mees selgitas, et jalgratas ei peaks olema mänguasi: „Turul leidub isegi Euroopa Liidu riikides valmistatud liikumisvahendeid, mida meie – spetsialistid – ei saa jalgratasteks nimetada. Nimelt ei ole neil peaaegu üldse polte – jalgratastele omaseid osi, mida saaks vahetada, uuendada, parandada. Sellised jalgrattad on tavaliselt ette nähtud toas sõitmiseks. Kui te vajate sõidukit, mitte mänguasja, siis selline valik ei ole teile.“
/nginx/o/2022/04/18/14490243t1hbc5e.jpg)
Õigesti valitud jooksuratas arendab lapse tasakaaluelundit ja motoorikat, õpetab keskkonnas orienteeruma, takistusi vältima ja sobivat kiirust valima, tugevdab lihaseid ning parandab kontrolli keha keskkoha üle. Peale selle võimaldab jooksuratas lapsel väga varakult rattasõitu õppida. See on võrratu praktika, enne kui laps istub pedaalidega jalgrattale.
Kui laps on sõitnud jooksurattaga ja istub tavalise selga, ei ole sageli isegi abirattaid vaja, sest lapse tasakaal on juba arenenud.
Lisatarvikuid ei kasutata pelgalt ilu pärast
Ka jalgratta lisatarvikute vajadus tuleb läbi mõelda. Eri tootjate jalgratastel on erinev disain ja erinevad lisatarvikud. Mõnel rattal on kinnihoidmise pulk, mis käib koos abiratastega. Mõnikord tuleb abitarvikud juurde osta.
Mõni ratas on müügil rohkemate tarvikutega: pakiraami, poritiibade ja juhtraua lehvidega. Teised jällegi (sagedamini maailmas tunnustatud tootjate rattad) meenutavad rohkem täiskasvanute jalgrattaid, millel on vaid kõige vajalikumad lisatarvikud – kell ja helkurid.
Spetsialist teab kogemusest öelda, et kõiksugused lisatarvikud (nagu narmad juhtraua käepidemete küljes, korvid, erinevate tegelaste kleepsud) meeldivad enamasti lastele, kuid mitte kuigivõrd vanematele. Siiski soovitab ta, et lapsel peaks laskma endal ratta valida. Kui kaunistused on tema jaoks tähtsad, las siis tunneb neist rõõmu. Seda enam, et usaldusväärsete tootjate aksessuaarid on turvalised ja kontrollitud ning kõiki jalgratta lisatarvikuid saab vajaduse korral eemaldada.
/nginx/o/2022/04/18/14490248t1h464f.jpg)
Muide, ratta võib lapsele julgelt valida ka internetist. Kõige tähtsam on teada lapse pikkust – sellest piisab, et spetsialistid aitaksid valida sobiva liikumisvahendi. Nagu nende kogemus näitab: kui jalgratast tullakse kohapeale valima, proovib laps kahte või kolme ja väsib siis ära.
Seega – kui panna prioriteedid paika ja otsustada, milleks ratast kasutatakse, saab jalgratta valitud parameetrite või suurustabeli järgi konsultandi abil rahulikult välja valida ka internetist.
See on palju lihtsam ka põhjusel, et siis ei pea lapsega valikut tehes vaidlema, vaid tal saab lasta valida üksnes nende jalgrataste hulgast, mis vastavad vanemate seatud kvaliteedinõuetele, st valida tõesti kvaliteetne sõiduvahend, mitte pelgalt joonistus sellel.
Kui ratta otsimisel internetist tekib kahtlusi, võib alati helistada ja kirjutada Bikko.ee spetsialistidele, kellel on piisavalt kogemust, et aidata valida parim variant.
Ohutus ennekõike
Pärast õige ratta valikut jääb veel üks küsimus – kaitsetarvikud. Kas need tõesti kaitsevad ja millised valida?
/nginx/o/2022/04/18/14490247t1h62a0.jpg)
Kasutatud turvatoolide ja kantud kiivrite ost võib ehk aidata säästa, kuid selline lahendus on väga riskantne – kiiver võib olla viga saanud, seda võib olla hoitud sobimatutes tingimustes (päikese, tugeva külma käes) või selle kõlblikkusaeg võib olla lõppenud, ilma et uusi omanikke sellest teavitataks.
„Kiiver maksab mõnikümmend eurot. Kasutatud kiivri ost aitab veidi kokku hoida, aga selline suhtumine on lühinägelik. Valida tuleks sobilik kiiver, mida on müügil eri suuruses.
Samuti on oluline, et kiiver meeldiks lapsele ja ta ei puikleks seda kandmast, sest see on kohustuslik. Jalgrattaga kukkumine ei ole tihtipeale valus ega kuigi ohtlik, aga liiklusõnnetuse korral päästab see elu. Rohkem argumente ei olegi vaja,“ meenutas spetsialist.
Kiivri suurused jaotuvad läbimõõdu järgi alates XS (49 cm) kuni XL (alates 62 cm). Soovides teada, milline kiiver lapsele kõige enam sobiks, mõõtke pea ümbermõõt mõõdulindiga 1 cm kõrvade ja lauba kohalt. Kui kiiver on peas, ei tohiks see pigistada, ning kui regulaator on kinnitatud, ei tohiks kiiver pea liigutamisel peast ära tulla.
Kõige odavamad kiivrid vastavad ehk minimaalsetele ohutusnõuetele, kuid erinevalt kontrollitud tootjate omadest ei ole need ergonoomilised. Sobiva suurusega kvaliteetne kiiver ei pigista ja on mugav ning mis kõige tähtsam – turvaline.