N, 6.10.2022

Toomas Uibo jutustab oma suveetenduses poisist meheks sirgumise loo

Ele Kalda
, reporter-toimetaja
Toomas Uibo jutustab oma suveetenduses poisist meheks sirgumise loo
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Toomas Uibo.
Toomas Uibo. Foto: Konstantin Sednev

Paar aastat tagasi lauljana lavadele naasnud lennundusekspert Toomas Uibo on oma suure hulga hobide kõrvalt sisenenud ka teatrimaailma. Tänavu juulis esietenduv muusikaline lavastus „Minul on vari” on nostalgiline ajarännak 1980ndate algusest kuni tänaseni, nähtuna ühe väikese poisi silme läbi, kes loo jooksul täiskasvanud meheks sirgub. Toomas Uiboga rääkis lähemalt nii tema elust kui ka etendusest Ele Kalda.

Milline on teie esimene mälestus lapsepõlvest?

Sündisin Tallinnas, kuid minu esimene mälestus on Elvast, kus elas mu vanaema. Seetõttu ongi mu esimesed pildid elust suvisest Elvast ja suurest mustast Newfoundlandi koerast, kes oli lahutamatu lapsepõlvekaaslane. Seal olles veetsin palju aega ka onu Peetriga, kellega pidasime sügavaid jutuajamisi kosmosest ja igavikust.

Milline laps te olite?

Olin uudishimulik, suur katsetaja, tahtsin kõike proovida. Eks see võis vanematele aeg-ajalt pisut tüli teha, kuid ma ei mäleta, et mind oleks pidevalt keelatud. Kui eluohtlik polnud, siis lubati proovida.

Kas laulmishuvi tuli teilt endalt või keegi suunas?

See oli rohkem mu isa Väino Uibo mõte. Tal tekkis tunne, et siin on ehk midagi enamat kui tavaline koorilapse hääl ja nii tuli talle idee teha midagi koos.

Käisin Tartu 7. keskkoolis, praeguses Karlova gümnaasiumis, ja mu koorilauluõpetaja Uno Uiga oli samuti üks mu hääle avastajatest. Alustasingi laulmisega kooris – algul laulsin teist häält, kuid siis tõstis Uno mind esimesse häälde, sopranisse. Mäletan seda hetke, kui pärast kodus isale ütlesin, et mind viidi esimesse häälde üle. Ta vastas, et tema meelest oli see õige tegu. Hakkasime koos laulmisega katsetama ning ta tuli mõttele, et võiks välja tulla laulukavaga „Laulan sõbraks öö ja päeva...” – Hando Runneli luuletuse pealkirja järgi. Isa oli plaaninud seda kava juba ammu, ehkki mitte otseselt minuga. Kuid siis ta kaasas sinna minu.

Laulukava osutus äärmiselt edukaks, tiirlesime sellega neli aastat mööda Eestit ringi. Olin kaheksa-üheksa-aastane, kui see algas. Välja tuli see Viljandis, vanas Ugalas. Lapse jaoks oli see väga põnev maja. Lava ees olid suflöörikastid, kuhu oli ehitatud valgustaja boks, nii et ta nägi lava põranda tasapinnalt. Meile meeldis sõbraga seal kolada ja etendusi vaadata. Kui valmis uus maja, kolisime oma kavaga sinna. See oli vana Ugalaga võrreldes nagu öö ja päev, nagu kosmosejaam.

Elu teatris koos isaga oli etapp, mis avaldas mulle suurt mõju. Olin lapsena väga palju teatriga seotud – kogu see teatrimüstika ja lavatagune elu nakatas mind teatripisikuga, mis on mul siiani küljes. Käin igal võimalusel teatris ja enamus lavastusi jõuan talve jooksul ära vaadata.

Kes olid teie muusikalised eeskujud selles eas?

Mul otsest iidolit sel ajal polnud. Lääne muusikat tuli tol ajal üsna vähe ja ma polnud ka selline, kes iga hinna eest plaate kusagilt hankis ja kuulas. Parandasin selle asemel hea meelega mootorratast. Veidi hiljem saabusid Led Zeppelin ja Pink Floyd mu maailma ja nad püsivad seal siiani.

Laulmine oli minu jaoks siiski hobi, ma polnud sellesse tohutult süvenenud, mu elu ei koosnenud vaid sellest. See tuli rohkem isegi möödaminnes.

Lemmiklugusid mul muidugi oli. Võib-olla meie jutud onu Peetriga kosmosest mõjutasid seda, et mind paelus kõik kosmosega seonduv. Ehk sealt kasvas välja ka huvi lennunduse vastu, millega ma praegu tegelen. Igatahes, Anne Veskil on lugu „Tähelend”, mis rääkis kosmosest ja mulle kohutavalt meeldis. 1980Ndate algul tuli meeletult tugeva hoovusena Eestisse breik ja nii keerutasime meiegi paari klassivennaga minu kodus parkettpõrandal, taustaks Rock Hotel.

Teie puhul kasutatakse sageli tiitlit „lapstäht”. Kuidas te sellesse suhtute?

See riivab kõrva, kuid meedia peab inimesi kuidagi nimetama ilmselt. Ma pole end kunagi staarina tundnud ja loodetavasti see jääbki nii. Mina seda tiitlit endale kindlasti võtnud pole, aga ma ei saa ka midagi teha, kui keegi teine seda kasutab.

Lavastuse pealkiri on „Minul on vari”, mis tuleb laulust „Vari”. Miks selline valik?

See on üks tuntumatest lugudest, mida me toona esitasime ja mida inimesed siiani mäletavad. Ja kui mõelda sellele, et kunagi oli üks noor poiss ja nüüd on keskealine mees, siis need on kaks siluetti ning üks võib olla teise vari. Üks käib teisega kaasas.

Eks seal on ka ajamõõde – et kust me tuleme ja kuhu läheme, mis on päris ja mis mitte. Kuid see lavastus on kindlasti ka väga lõbus, mitte ainult filosoofiline.

Rääkides poisi sirgumisest meheks, ei saa üle ega ümber armastuse teemast. Palun meenutage oma esimest armumist.

Esimene teadlik armumine oli kuskil 13-aastaselt. See oli 1984. aasta suvel, kui võtsime üles filmi „Kevad südames”. Ma ei teadnud, kuidas need asjad käivad – et kas ma pean minema ja ütlema, et hakkame käima. Põhimõtteliselt nii ta jäigi – arvasin, et ta on mu pruut, aga ega ma midagi öelnud. Kuid mu esimene suudlus toimus sel suvel.

Kes on olnud teie elu suurimad mõjutajad ja eeskujud?

Ühe sügavaima jälje on jätnud mu vanaema – isa ema. Eestiaegne tubli naine, kes ei löönud millegi ees risti ette. Ta õpetas mulle julgust, pealehakkamist, endaga hakkama saamist. Ta oli emalõvi, kes kasvatas üksinda kaks poega üles. Mehe kaotas ta varakult – mu isa oli nelja-viieaastane, kui tema isa suri. Kuid vanaema toitis pere alati ära, ta tegigi lakkamatult süüa.

Mõjutusi olen saanud muidugi ka emalt, isalt ja onu Peetrilt. Empaatia olen pärinud ilmselt eelkõige vanematelt. Näiteks on mul raske ära öelda, kui keegi abi vajab. Samuti teevad väga haiget ja panevad mõtlema need poliitilised olukorrad, mis on viimastel aastatel Eestis üles kerkinud – kui teatud inimgruppe üritatakse tõrjuda. Sellised asjad lähevad mulle hinge. Minu moto ongi „ela ja lase teistel elada”.

Saite eelmisel aastal 50. Kas see number pani ka tulevikuplaane tegema või minevikku analüüsima?

Nojah, 50 tähendab ju, et umbes pool filmist on vaadatud. Tahes-tahtmata jookseb selline mõte peast läbi. Iga päev ma sellele küll ei mõtle, aga sel hetkel teadvustasin seda endale tõesti. Minu elu ei sega see number samas sugugi – teen ikka neid asju, mis mulle meeldivad, ja nii hästi, kui vähegi oskan. Olen terve elu paralleelselt mitut asja teinud, nii et hobisid ja projekte jagub. Lendamine, teater, töö, muusika, pere, kodu korras hoidmine ja aiatööd – juba kogunebki üksjagu tegevusi.

Olen ka palju puutööd teinud, mida vanaisa mulle juba lapsepõlves õpetas. Kunagi lausa töötasin tislerina aastakese-paar. Olin päris pikalt ka ettevõtja, tootsin mööblit 12–13 aastat, sealt liikusin edasi masinatööstusesse, mis oli samuti väga huvitav. Mul on venna ja sõbraga ühine ettevõte, mis toodab haagiseid ja taolisi asju.

„Mul on vari” on ühiskonnakriitiline, südamlik ja pakub palju äratundmisrõõmu

1980ndate algus oli aeg, mil paljud loovisikud mõistsid, et kehtiv riigikord ahistab isiksust, pole jätkusuutlik ja sellele tuleb vastu hakata. Tekkis poeetiline unistus vabast Eestist, mida ei juhiks hingetu, keeldudele üles ehitatud võõras võim, mis ähvardab meid praegugi. Nende äratundmiste tuultes sündis palju kauneid laule, mille tekstid väljendasid metafoorselt lootust helgemale tulevikule. Siin ja seal hakkasid esinema kitarridega mehed ja naised, kes esitasid toonaste poeetide (Hando Runnel, Jüri Üdi, Jaan Kaplinski jne) tekste, mis võlusid oma julgusega, lihtsate ja loogiliste poeetiliste võtete ning uudsusega.

Muusikaline lavastus „Minul on vari” on inspireeritud omaaegsest Ugala teatri etendusest „Laulan sõbraks öö ja päeva”, kus isa Väino kõrval astus üles ka tema poeg Toomas Uibo, kelle ainulaadne hääl paljudele südamesse läks, kuid vahel paraku ka kadedust ja vääriti mõistmist tekitas. Uibo ongi loo peategelane, jutustaja, mõtestaja ja lepitaja.

Dramaturg ja kirjanik Ott Kilust (ülimenuka etenduse „Vana klaver” autor) on aidanud Toomas Uibo loo vormida hingestatud ja samas huumoririkkaks kontsertetenduseks, kus löövad kaasa Eesti armastatumad näitlejad Mait Malmsten, Hele Kõrve, Saara Pius, Egon Nuter, Veikko Täär ja Tiina Tõnis. See on kõigi eestlaste ühine lugu, mis pakub palju äratundmist, koomilisi ja absurdseid situatsioone sellest ajastust ning mõtteainet tulevikuks.

Etenduse lavastaja on Kaili Viidas, kunstnik Iir Hermeliin ja muusikajuht Maiken. Laval ka Toomas Uibo bänd, koosseisus Rain Rämmal (klahvpillid), Pent Järve (kitarrid), Hans Kurvits (löökpillid), Kaarel Liiv (bass) ja Allan Järve (flüügelhorn).

Lavastused toimuvad 22.-31. juulini 2022 imekaunis Palmse mõisa pargis.

Vaata lisa Piletilevist ja Kontserdihundi kodulehelt.

Tagasi üles