/nginx/o/2023/12/21/15794379t1h1ff8.jpg)
/nginx/o/2022/07/06/14676462t1h92e4.jpg)
- Püsisuhtes olev meespaar ei saa praktikas kunagi verd anda.
- Kuna doonorlus ei ole kohustuslik, võtab muutuste elluviimine aega.
- Õiguskantsler kahtleb, kas geimeestele seatud piirang on jätkuvalt vajalik ja teaduspõhine.
Kuigi verekeskused peavad tänaseni vajalikuks geide doonoriks olemist piirata, siis õiguskantsler Ülle Madise leidis oma seisukohas, et üksnes meestevaheline seksuaalvahekord viimase nelja kuu jooksul ei ole hästi põhjendatud ega pruugi olla ka sobilik riskikriteerium vereloovutamise piiramiseks.
Postimees kirjutas mai lõpus, et ehkki teistes Balti riikides lubatakse homoseksuaalsetel inimestel olla juba mõnda aega veredoonoriks ilmasuguste piiranguteta, siis Eestis tehti otsus lubada teise mehega seksinud meestel senise aastase vahe asemel verd anda neli kuud pärast vahekorda.
LGBT+ kogukonna liige ja aktivist Taavi Koppel kirjutas tänavu mai alguses õiguskantslerile, et Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) verekeskus - ja ka teised verekeskused Eestis - ei luba tal verd anda, kui tal on püsiv seksuaalne suhe teise mehega.
Ta leidis, et kuna verd tohib ta olenemata püsisuhtest anda alles nelja kuu möödudes viimasest seksuaalsest kontaktist teise mehega, on kehtestatud piirang ebamõistlik ja vastuolus tänase teadusliku teadmisega ning seetõttu diskrimineeriva iseloomuga. Avalduse esitas Koppel õiguskantslerile veendumaks, kas meestega seksivatele meestele valimatult kehtestatud veredoonorlus on mõistlik ning kooskõlas tänapäeva teadmistega.
Seksuaalset riskikäitumist tuleb kõikidel inimestel hinnata ühtmoodi, sõltumata nende soost ja sättumusest.
Esmaspäeval teatas õiguskantsler Madise oma seisukohas, et kuna vereloovutus põhineb vabal tahtel, seab see inimeste mure kiirele ja tõhusale lahendamisele piirid. Lisaks tuleb tema sõnul doonori sobivust hinnates lähtuda eelkõige tema ning retsipiendi tervise kaitse vajadusest, mitte inimese soovist olla annetaja. Küll aga avaldas ta lootust, et tingimused vaadatakse üle ning loobutakse piirangutest, mis ei ole doonorvere seisukohalt vältimatult vajalikud.
/nginx/o/2022/05/30/14589399t1h7898.jpg)
Madise sõnas, et doonorverd kontrollitakse küll nakkushaiguste suhtes hoolikalt, kuid arvestada tuleb ka sellega, et alati ei pruugi analüüsid piisavalt kindlat vastust anda. «Doonori valikul saavad siiski olla õigustatud vaid need seksuaalse riskikäitumise piirangud, mis aitavad põhjendatult vähendada seksuaalsel teel saadud nakkuste edasikandmise riski doonorverega. Seksuaalset riskikäitumist tuleb kõikidel inimestel hinnata ühtmoodi, sõltumata nende soost ja sättumusest,» oli Madise seisukoht kindel.
Lisaks tuleb tema sõnul arvestada, et doonoriks soovijad täidavad küsitluslehte südametunnistuse järgi ning seda enam on oluline verekeskuste usaldav ja eelarvamusteta suhtumine. «Teaduskirjanduses on näidatud, et ülemääraste piirangute korral võivad verd loovutada soovivad inimesed jätta teadlikult tõesed andmed esitamata.»
Ei pruugi olla teaduspõhine
Õiguskantsler tõi välja, et seksuaalkäitumisega seotud riskide puhul on verekeskuste juhises kirjas, et verd ei tohi anda mees, kes on olnud seksuaalkontaktis teise mehega viimase nelja kuu jooksul. Teistel inimestel loetakse riskiteguriks üksnes uus seksuaalsuhe vereloovutusele eelnenud nelja kuu jooksul.
«Avalike andmete põhjal saab järeldada, et enamikus Euroopa riikides on praeguseks loobutud meessoost seksuaalpartneriga meestele kehtinud täielikust vereloovutamise piirangust ning ajutisi piiranguid on aja jooksul järk-järgult leevendatud või nendest ka lõplikult loobutud,» kinnitas õiguskantsler oma seisukohas.
«Teaduskirjandusest ei ole võimalik leida viiteid selle kohta, et meessoost seksuaalpartneriga meestele seatud vereloovutuse ajutiste piirangute leevendamine või nendest loobumine on halvendanud doonorivere või verekomponentide üldist ohutust.»
Ta lisas, et see-eest võib teaduskirjanduses leida seisukohti, mis seavad kahtluse alla hoopis selle, kas geimeestele kehtestatud vereloovutamise ajutine piirang - või veelgi enam täielik keeld - on tänapäeval jätkuvalt vajalik ja tõenduspõhine, arvestades muu hulgas nii olemasolevaid testimisvõimalusi kui ka -piiranguid doonorivere ja verekomponentidega ülekantavate nakkushaiguste tuvastamiseks.
«Verd loovutada sooviva inimese seksuaalkäitumise riske ja tema veredoonoriks sobivust tuleks siiski hinnata ennekõike individuaalselt,» oli Madise seisukoht. «Enamikus Euroopa Liidu (EL) riikides, sealhulgas Eestis, on HIVi levimus meessoost seksuaalpartneriga meeste hulgas suurem kui elanikkonna hulgas üldiselt. Sellegipoolest on EL riikides neile meestele vereloovutamise piirangud erinevad ning mitmes ELi riigis pole selliseid piiranguid üldse kehtestatud.»
Selline piirang võtab ka ühe meespartneriga püsisuhtes olevalt mehelt võimaluse verd loovutada, mis ei saa olla selle nõude sisuline mõte.
«Seega, üksnes meestevaheline seksuaalvahekord viimase nelja kuu jooksul ei ole kõige paremini põhjendatud ega pruugi olla ka sobilik riskikriteerium vereloovutamise piiramiseks. Selline piirang võtab ka ühe meespartneriga püsisuhtes olevalt mehelt võimaluse verd loovutada, mis ei saa olla selle nõude sisuline mõte,» hindas õiguskantsler.
Tema sõnul oleks niisugune ühetaoline nõue põhjendatum sel juhul, kui verd loovutada soovival inimesel on rohkelt seksuaalpartnereid, nakkusohtlikud seksuaalsuhted ja/või uus seksuaalpartner. «Neid riskitegureid on asjakohane hinnata ühetaoliselt nii homoseksuaalsete kui ka heteroseksuaalsete meeste ja naiste puhul.»
Vere käsituse elluviimist Eestis viib läbi Eesti Transfusioonmeditsiini Selts (ETMS), mille juhatusse kuuluvad Ida-Tallinna Keskhaigla vereteenistuse juhtivarst Renna Truus, PERHi verepanga vanemarst Kadri Rohtla, Pärnu Haigla Diagnostikateenistuse verekeskuse juhataja Pille Muliin, PERHi verekeskuse juhataja Ave Lellep ja Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse juhataja Helve Köning.
ETMS sõnas, et kuna on puhkuste aeg, ei ole võimalik juhatuse liikmetel õiguskantsleri seisukohale ja ajakirjanike küsimustele enne augustikuud vastata.
LGBT+ kogukonna liige Koppel avaldas lootust, et verekeskused hindavad õiguskantsleri värske seisukoha valguses oma piirangud ümber, kuna tänane verekeskuste poolt läbi viidav seksuaalse riskikäitumise hindamine vajab tema sõnul kiiremas korras ajakohastamist.
«Nagu ka õiguskantsler välja tõi, siis on praeguse süsteemi üheks tagajärjeks see, et monogaamses püsisuhtes olev meespaar ei saa verd anda. Sellisele piirangule ei ole täna enam mitte mingisugust adekvaatset põhjendust. Piirangud peavad tagama vere ohutuse, mitte takistama madala riskiga inimestel verd loovutada.»
Kes ei sobi doonoriks?
- HI-viirusega nakatunu või kui on põhjust arvata, et ollakse HIVi kandja;
- B- või C-hepatiiti põdenu või hepatiidiviirusega nakatunu või kui on põhjust arvata, et ollakse hepatiidiviiruse kandja (NB! A-hepatiidi puhul võib verd loovutada aasta pärast tervenemist);
- Inimene, kes on olnud süstitavate narkootikumide tarvitaja;
- Inimene, kes on seksinud raha või narkootikumide eest;
- Kõrge riskikäitumisega inimestele, kel on seksuaalkontakte rohkem kui ühe partneriga, kehtib vereloovutamise piirang neli kuud. Riskirühma kuuluvate isikute seksuaalpartnerite vereloovutamise piirang on samuti neli kuud;
Mehel, kes on olnud seksuaalkontaktis teise mehega, on vereloovutamine lubatud nelja kuu möödumisel viimasest seksuaalkontaktist. Neljakuuline piirang on ka naisele, kelle meespartneril on olnud kontakt teise mehega.
Allikas: PERH