Aapo Ilves toob lavale etenduse üle maailma tuntud Räpina legendi Ivan Narodny elust

Ivan Narodny ehk Jaan Sibul. Foto: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriluule arhiivi fotokogu

1869. aastal sündis Räpina vallas kirjanik ja müüdilooja Jaan Sibul, kes sai tuntuks Ivan Narodnyna. Ääretult kirevat elu elanud ja maailmapoliitikat mõjutada püüdnud mees lävis oma teel paljude suurkujudega nagu Lenin, Stalin, Maksim Gorki, Lev Tolstoi, Mark Twain ja Madame Blavatsky. Kohalik loomehiid Aapo Ilves otsustas Ivan Narodny elu suveetenduseks voolida ja 2024. aastal rahva ette tuua.

Aapo Ilves on Jaan Sibula ehk Ivan Narodny (1869 Viluste – 1953 Sharon, USA) elu uurinud mõnda aega ning tema värvikast eluteest ka artikleid kirjutanud. Kõige põhjalikumalt on aga legendaarse mehe käekäiku kirjeldanud Toivo Kitvel, kes andis mõned aastad tagasi välja raamatu „Kolm nime – üks mees“. Kes oli siis see Ivan Narodny, kellest Kultuuripealinna Tartu2024 tuules etendus lavastatakse?

Ilvese sõnul on Narodnysse suhtutud valdavalt kas mahavaikivalt või peetud teda aferistiks, ent tegelikult oli mees oma haardelt ja kultuuriliselt jalajäljelt meie eelmise sajandi esimese poole karmenkass ja arvopärt. Lisaks oli tegu esimese eestlasest ulmekirjanikuga, paraku küll ingliskeelsega. Ta astus üles ka muusika- ja kunstikriitikuna ning kirjutas erinevate rahvaste tantsuajaloost. Ja kuigi suguvõsapärimuse järgi valetas ta ennast kriitikuna tööle nii, et tootis iseteenindustrükikojas enda nimega võltsartikleid, mis nagu oleks ilmunud suurtes Euroopa ajalehtedes, tsiteeritakse teda Ameerikas tänapäevani.

Koloriitne kuju, kes elas mõnes mõttes oma ajast ees

Sibul ehk Narodny oli tegelikult mitmekülgne, julge ja tegus mees: ta lõi kaasa Õpetatud Eesti Seltsis, luuletas ja kirjutas Jaan Talune nime all, oli Võrus raamatukaupmees ja pidas linna esimest fotoateljeed. 1890. aastal kolis ta oma fotoateljee Tartusse, kus mehel oli veel mehaanika-, galvaanika- ning tsinkograafiatöökoda. Peale selle asutas ta Räpinas karskusseltsi Võhandu. Täna tegutseb küll Räpinas hoopis samanimeline ööklubi.

Rahvasuus sai ta kuulsaks ühe oma ideega hakata töökohas Tšiili riigile sakslastest parema kvaliteediga peesosid valmistama. Selleni ta aga ei jõudnud, sest tema töökojas valmisid ka tsaaririigi rublad. Valeraha tegemise kahtlustusega sattus Sibul eeluurimise alla ning pandi vangi. Sealt pääses ta tänu oma isale, kes lasi pojale psühhiaatrilise ekspertiisi teha ning väitis, et poeg ei ole päris normaalne, kuna talle meeldib tollal ulmelisena tundunud ala ehk lennundus. Igatahes lasti vang vabadusse.

1904. aastal tutvus Sibul Berliinis vene emigrantidega, kellele ta tutvustas ennast Ivan Narodnõina ja valetas end olevat Tartu ülikoolist välja visatud tudengina, kuigi omas vaid kreisikooli haridust. Aasta hiljem kohtus ta sotsiaaldemokraatide kokkusaamisel Soomes Lenini ja Staliniga ning 1906. aastal sõitis mees Ameerikasse, kus teda tuntigi Ivan Narodnyna.

Narodny püüdis korduvalt mõjutada nii Eesti kui ka maailma poliitikat. Näiteks 1930. aastatel soovitas ta Vabadussõja võlgade katteks Saaremaale USA sõjaväe lubada ja 1939. aasta lõpul hoiatas Eesti valitsust Nõukogude Liiduga baaside lepingu sõlmimise eest. Kitveli uurimusest leiab viite, et vähemalt Vladimir Žirinovski arvates on Narodny enam-vähem kõigis Venemaa tänastes hädades süüdi. 2016. aastal aga kuulutati Narodny Pennsylvania ülikoolis kõigi aegade suurimaks Venemaalt Ameerikasse jõudnud petiseks.

Kodumaa ei ununenud

Samas ei unustanud Sibul-Narodny oma kodumaad. Ameerikas rääkis ta tähtsalt Balti kubermangude vabariigist, mille välisminister või president ta oli. Mees kõneles laulurahvast eestlastest, kelle peajumal on kandlemängija ja kus politsei reguleerib liiklust lauldes. Tegelikult soovis ta lihtsalt Ameerika inimestes tekitada oma kodumaa vastu huvi. Ja Vabadussõja ajal organiseeris ta Ameerikas äriühingu, mille kaudu saatis Eesti Vabadussõja sõduritele riideid, šokolaadi, kohvi ja muud.

Ilvest võlub Narodny elukäigust näidendi loomisel see, et tõele pole vaja mingisugust fiktsiooni lisada, sest peategelane on selle juba ise ära teinud. Etendus küsibki muuhulgas seda, kas inimesel on õigus olla see, kelleks ta ennast räägib ja kui kaugele ja mille nimel saab ja tohib sellega minna. Lavale on plaanitud on stiilide karneval vodevillist psühholoogilise draamani, muusikalist-balletist kriipiva realismini jne, raamiks ajaloolistele tagasivaadetele ja nende tõlgendustele on ärev aeg aastal 1939.