Sisuturundus
Jaan Tootsen: Ellujäämise kunstnikud
9. november 2022, 11:15
Ma ei tea, kas see on geenidest, aga Lõuna-Eesti elud ja avarused on mind alati köitnud. See kummaline meelelaad, mille sisse sattusin uuesti alles varateismelisena, pärast seda, kui lapsepõlvesuved olin veetnud peamiselt Põhja-Eestis. Aga siis, n-ö värske pilguga tagasi jõudes, said Võrumaa maastik ja inimesed korraga palju suurema tähenduse. Kõik oli värske, täiesti teistmoodi ja pisut hullumeelne. Kui kinno jõudis Emir Kusturica film „Must kass, valge kass”, balkani pöörane elu, kus siga sööb Trabant´i poritiiba nagu vahvlit, tabas mind äratundmine – ma olen ju ka ise selliste liikuvate piltide sees olnud.
Siga ja Trabant
Südasuvi Võrumaal. Õunapuuaeda on kaetud kilomeetri pikkune laud nagu ERM-i lennuväli. On kära ja kilkamist, vaimustust ja ekstaasi. Päikeserõõmsad valged laudlinad, lõputud toiduvaagnad. Kristallselge veetilk viinakarahvini pääl. Laulu ja lugusid olnust, unistusi tulevikust. Suguvõsa kultuuri- ja kullamaagi sügavusi kraapides jõutakse kummalise soise ja umbse kihini, mille tõttu vanaema ja onu vahele sigineb tüli. Teema: eluvalikud, saatuse keerdkäigud. Tuline vaidlus tõuseb õunapuude kohale. Vaatlen seda perekondlikku stseeni nagu filmikaadrit. Olen vaatlejana pisut eemal, tare man, perve pääl, ja näen korraga kogu episoodi suures elupanoraamis.
- Imä, ma käänä lavva ümbre, ku sa vakka ei jää'! Röögib vihane onu ja tema hääl kaigub üle mägede ja orgude.
- Eks sa käänä´. Säutsub vanaema muretult vastu.
- Ja käänägi!
Korraga see juhtub. Onu suured kämblad haaravad peoauast, nagu aegluubis kerkib taeva poole lõputu laudlinade väli: klaasid-vaagnad, tassid-taldrikud. Kõik on läbisegi ja korraga õhus. Pidu ja pillerkaar, mille sisse on ootamatult raksatanud välk.
Mõne aja pärast korjatakse sööginõud kokku. Laud seatakse jalge pääle. Uued linad, auravad potid ja härmatanud karahvin. Kõik jäävad ellu. Rõõm ja leppimine.
Sinihabe ja keelatud kamber
Millalgi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus oli vanaisa Jaan Tootsen Võru linnas ühe fotograafi juures pildimeistri abiline. Ühel päeval ütles Meister oma sellile: Jaan-poiss, kõike võid sa siin minu majas teha, igal pool käia ja igale poole vaadata, aga ühte ma sulle ütlen – sa ei tohi mitte kunagi vaadata minu pildiaparaadi sisse. Ühel heal päeval läks Meister kusagile pikemale väljasõidule. Muidugi mõista kruvis vanaisa esimese asjana Meistri fotoaparaadi lahti, teostas välkkiirelt ja jälgi jätmata tööstusspionaaži – joonistas maha kogu fotoaparaadi konstruktsiooni. Ja siis „kuuris vineerist sai saetud kitarr”. Ehk siis mõne aja pärast oli vanaisal endal ka täpselt samasugune fotoaparaat. Ainus, mis puudus – objektiiv. Ja objektiiv oli väga-väga kallis. Vanaisa ema ja isa müüsid maha oma lehma, et poeg saaks osta fotoaparaadi jaoks objektiivi. Respect, armsad vanavanavanemad, olite ikka julged küll. Mõelda vaid, mida tähendas lehm tol ajal. See oli rohkem kui auto praegu. Selline usaldus noore startup´i asutaja vastu.
Vanaisa ja vanema kolisid Võru linnast Rõugesse, kus vanaisa hakkas külafotograafiks. Ilmselt oli meeleolu sama nagu praegu mõnes noorte filmikompaniis või reklaamiagentuuris. Isegi omalaadne Photoshop oli olemas, lõika ja kleebi fototöötlus, sobilik viis, kuidas pühadekaarte kujundada. Rõuges oli tööd palju: leeripidusid, Ööbikuorus jalutajaid ja igasugu muid külapidusid. Vanaisa tegi pilte ja vanaema lobistas pimikus, et kogu see ilu ilmavalgele tuua. Selline äge tandem – tõelised ellujäämiskunstnikud.
Vesioinas kui loovuse sümbol
Kes kunagi on jalutanud Rõuges Tindiorus, seadnud sammud mööda allikaid, see on kindlasti kohanud ka vesioinast. Selline kummaline tegelane, Võrumaa loova mõtlemise sümbol – juba enne suurt sõda konstrueeris Friedrich Johanson säänse viguri, et saada vett oma majapidamisse oru serva peal. Vesioinas saab jõudu vaid voolavast allikaveest ja geniaalse pumbasüsteemi abil suudab lükata vett kõrgele mäkke. Puks-puks-puks, sellist häält ta teeb ja näeb välja pisikese auruveduri moodi. Tehnoogiline ime ja armas loomake ühtaegu.
Aga kas siis „tervemõistuslik” inimene ärkab hommikul üles ja mõtleb, et – „täna konstrueerin vesioina”. Aga Võrumaa mees oma mõnusas kulgemises just nõndamoodi toimib. Siin on nutikate leidurite kontsentratsioon ühe ruutkilomeetri kohta äärmiselt suur. Võib-olla on see loova mõtlemise eripära tulnud neist mägedest ja orgudest, kuhu need inimesed on sündinud. Vaheldusrikas ja avar maastik viib vaimu erilisse loovasse meeleseisundisse. Äkki just see ongi vaimses plaanis Eestimaa Silicon Valley.
Traktor elutoas
Kus on loovuse lätted? Millalgi 90-ndatel läksid isa ja onu selliseid pööraseid mehikesi Võrumaa radu pidi otsima. Mind võeti ka kaasa. Üks kohakene, mis siiani eredalt meeles, on Kalju Sapase kodutalu Haanja lähistel Hallimäel.
See Kalju on praegugi täiesti töökorras, aga siis oli ta eriti vunki täis. Täpselt seesama balkani-stiilis majapidamine, hoole ja armastusega, laia ja lahtise käega loodud. Praegu mõtlen, et Jaan Kaplinskile oleks tema elamine väga meeldinud. Kõik see isetehtud loov arhitektuur. Ei mingit mõõdukust ega normi järgimist. Lõuna-Eesti mõtleja Kaplinski Jaan hindas arhitektuuris kõiksugu inim-käe-soojaseid juurde-ehitisi nii linnapildis kui mujal. Aga, siis, jah, selle Kalju juures saime neid leiutamise ja loova lähenemise lugusid kohe eriti palju. Näiteks ühel sügisel oli ta hakanud remontima oma traktorit ja kuna õues hakkas külm, siis tagurdas ta masina endale elutuppa. Ja millalgi talvel avastas ta, et remondib traktorit juba köögis. Kuidagi märkamatult oli neli seina traktori ümber tekkinud ja kevadel tuli üks majasein maha lammutada, et suur masin kätte saada.
See oli veel aeg, kui põhjaeestlased olid iseäranis uhked, et neil on aken suurde maailma – Soome TV, aga Võrumaa mees Kalju oli oma oludes ka väga kunn ja hakkamist täis: pani kodumajale püsti antennide süsteemi, üks viltusem kui teine, aga heade olude ja helkivate ööpilvede abil sai kogu selle kaadervärgiga vaadata näiteks Poola televisiooni.
Püstkoda ja kosmos
Ja kui tahad maailmakõiksuse infoserveriga ühendust võtta, siis „püstkoda on stepsel kosmosesse” – nii on Peeter Laurits väga tabavalt öelnud. Ja neid püstkodasid on puistatud üle Võrumaa siia-sinna. Või üldse, kuidas luua elusaid ruume enda ümber; nii taren kui ussaias. Kus oleks mõnus elada ja kerge mõelda. Üks minu lemmikvaade selle maakera peal on kindlasti Kütiorus Leelo Lauritsa juures Põdrakolli maja trepilt piki orgu avanev vaade. Eriti kevadel ja sügisel kui puud paistavad läbi. Ja nais-poweri mõttejõust – see oli Eetla Ohaka geniaalne äratundmine istutada selline Põdrakollimaja just nõndamoodi sinna orupervekese pääle, siis kui nad kunagi koos kunstnik Valdur Ohakaga Kütiorus pesapaiga leidsid.
Need elukaadrid – lood on siin vaid pudemed, siit saab nüüd igaüks jätkata. Oma küla naistest ja meestest. Loovast lähenemisest elule. Mis sest, et vahepeal saavad sokid poriseks ja varbad külmetavad, Võrumaa põhihelistik on ikka loovus ja rõõm. Vaatleme seda argipäeva helisevat muusikat, neid ellujäämise kunstnikke, kelle puhul ka tavaline pliidi alla tuletegemine ja suitsusauna kütmine on täisväärtuslik loomeakt.
Kuidas ammutada videvikust tarkust ja elujõudu – istud aidatrepikese pääl, vaatad kaugusesse ja lased pilgu vedelaks, nii nagu teeb Võrumaa filosoof Pulga Jaan. Kuidas hoida endas seda sisemist mõtteruumi ja elutunde avarust, elamise vaimustust ja nõtkust. Siin ja praegu, sellisel hullul ajal, kuhu oleme sattunud elama, kus võib-olla on varsti jälle vaja teadmisi, kuidas teha näiteks karbiidilampe, nii nagu vanaisa Jaan neid sõjaaegses startupi´s kokku pani ja nii perele leiba teenis. Elades oludest kõrgemal.
Aga kuidas seda kõike siis sabapidi kokku võtta: mis see elu mõte siis ülepea ikkagi on? Äkki see, mida üliõpilaspõlvest alates Tartu linnas elanud Uku Masing pidas eluülesandeks – elusamus. Olla ärkvemal ja intensiivsem eilsest.
Ajakirjanik ja filmirežissöör Jaan Tootseni juured on Rõuge vallas. Rõuge vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.