Sven Začek: Unistus Ellujäämise Kunstidest 2022. aastal

Foto: Sven Zacek

Sügisel, 2022. aastal, paistab Ellujäämise Kunsti valdamine olevat aktuaalsem kui kunagi varem. Üldse tundub seda teemat kirjeldav graafik ajas üha enam püstloodset kuju võtvat. Globaalsed ja siiani üksikindiviidist kaugel olnud teemad, on pugenud meie kõigi igapäevaellu.

Ellujäämine praeguses Eestis ja mujal tsiviliseeritud maailmas pole kindlasti sama otsese tähendusega kui Ukrainas. Meie maailmas tähendab see pigem meile harjumuspärase elustandardi säilitamist ja pole surnud ka lootus selle veelgi kõrgemale upitamisest. Selles pidevas edasipürgimises peitubki Ellujäämise Kunsti paradoks, sest tõenäoliselt oleme jõudnud punkti, millest edasi minemiseks ehk ellu jäämiseks, tuleks hoopis tagasi pöörduda.

Kuidas ma olen sellise tundmuseni jõudnud? Proovin oma tähelepanekuid kirjeldada oma prisma kaudu – ega mul kellegi teise oma võtta olegi. Minu kogemus ja tähelepanekud ütlevad, et inimene on remontija tüüp. See tähendab, et nii kaua, kui kannatab, võib lasta liugu vanaviisi ja kui lõpuks enam ei kannata, tuleb hakata ebameeldivat olukorda parandama, kuivõrd ettenägelikkust ilmutades olnuks võinud kõik teisiti minna ja lõpptulemus helgem olla. Mugavus on see, mis ei luba enne viimast piiska mingeid muutusi teha. Ega mugavustundele saa palju etteheiteid teha, eks see mugavusvajadus ongi inimkonna nii kaugele toonud, et me oleme juba iseenda eksistenstile kahjulikuks saamas või olemegi juba saanud.

Jällegi, ka seda ei saa justkui ette heita, sest kõik teised liigid käituvad samamoodi. Elu paistab olevat selliselt kodeeritud, et tema soov on võimalikult hästi läbi ajada, paljuneda ja see mugav elu järglastele edasi pärandada. Viirus hävitab tagajärgedele mõtlemata peremeesorganismi, lootes, et ta suudab enne peremehe surma edasi levida. Kui ei suuda, siis on temaga lõpp, aga elu oli ilus. Samamoodi bakterid, samamoodi puud metsas, kus kiiremakasvulised lämmatavad aeglasema kasvuga puid silmagi pilgutamata ja mõtlemata nende ühise kodumetsa mitmekesisusele. Ei, nad soovivad edendada ainult omaenda liigi heaolu. Samamoodi händkakk, kes tabades metsaservas toimetava närilise, ei mõtle sellele, kas see ei võinud olla ehk emasloom, kellel pesas 15 järglast, kes nüüd kõik hukkuvad. Lasknuks emasel minna, olnuks kahe nädala pärast avatud all-you-can-eat-buffet.

Kas me üldse suudame teistmoodi elada, kas individualism pole mitte elule sisse kodeeritud? Meie eluvorm on ainuke, keda on õnnistatud mõistusega, mis saaks sellele looduslikule impulsile vastu seista ja vaadata laiemat pilti, surudes maha oma bioloogilisele tungi. Vaatlused loodusest näitavad seda, et tehniliste (foto)vahendite areng on pöördvõrdelises seoses looduses toimuvate kohtumiste arvu ja erakordsusega.

Olin aastaid nördinud ja igatsesin, et minu loodusfotograafi teekonna alguses aset leidnud huntide ja saarmatega veedetud hetked võinuks toimuda nüüd, kus minu tehnikapark on selline, mis lubaks uhkeid kohtumisi auväärsemalt üles võtta. Kust tuleb tehniline progress? Eks ikka looduskeskkonna arvelt, seega on loogiline, et mida paremaks läheb fototehnika, seda kesisemaks muutuvad tehnika kasutamise hetked looduses. Ja mida on väärt need hetked, mille kordumist mina soovin, kui Fred Jüssi kirjeldab mulle oma köögilaua taga hetki, mille kordumine pole nüüdseks mitte ebatõenäoline, vaid lausa võimatu?

Olnuks tore, kui mul olnuks praegusel raskel ajal häid uudiseid, aga halvad ajad tunduvad olevat ajanud oma küünised väga-väga harali kõigisse eluvaldkondadesse. Ega nad seda ise ei teinud, meie aitasime. Inimkonna praegune väljakutse ei seisne selles, kas me suudame teostada rohepöörde, kas me suudame tagada piisava energiavarustatuse ilma fossiilsete kütuste kasutamiseta, vaid hoopis selles, kas me suudame muuta oma mõtlemist, mis tuleneb sügavalt meie seest - rakutasandilt.

Loodusfotograaf Sven Začek saadab oma mõtted Ellujäämise Kunstidest teele Tartu vallast.

Tartu vald kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.