L, 3.12.2022

Erkki Koort: Tallinna Lennujaam ei ole Lõuna-Eesti

Tartu 2024
Erkki Koort: Tallinna Lennujaam ei ole Lõuna-Eesti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Konstantin Sednev

Meie ankur on meie kultuuris ja sealt tulenevas identiteedis. Iseküsimus on aga see, kui palju me teadvustame, arendame, kaitseme oma identiteeti. Kui vastuvõtlikud oleme väljast tulevatele mõjutustele või omaenese laiskusele.

Ellujäämist saab väga laias plaanis liigitada füüsiliseks ja vaimseks. Seda nii üksikisiku, kui rahvusena. Eesti riigi peamiseks hoidvaks jooneks pole mitte mõne suure poeketi tulek või kuulumine mõnda rahvusvahelisse organisatsiooni, vaid oma identiteedi säilitamine. Üksikisiku mõõdupuu ei peaks olema läbi liikluse võimalikult kiire diivanile lesima jõudmine.

Eestisse tuleb taas Euroopa kultuuripealinna tiitel, seekord kultuuripääliinana. Tegelikult on Euroopa kultuuripealinna taotlemiskampaania ise iidne Ellujäämise Kunsti musternäide – üksinda on keeruline, aga koos on lihtsam. Meenutagem, et võitlustules olid Tartu ning Narva. Tartu kaasas kampaaniasse (loe: ellujäämisse) ala, mis ühtib enam-vähem muistse Ugandi maakonnaga, mille keskus polnud küll ühemõtteliselt Tartus. Peaaegu samal territooriumil asus ka Tartu Piiskopkond, olles hilisem, aga ka märksa tugevamalt seotum moodustis.

Eesti on mitmekesine ja vaheldusrikas ning seda peaksime taoliselt ka väärtustama. Vaid kindlates paikkondades levivad tantsud, laulud, pillid või keel väärivad säilitamist. See peab olema aga aktiivne tegevus. Võro keel ei jää pikas plaanis ellu väljaspool Võrumaad. Täna on üks suurimaid (välis)võrulaste kogukondi Viimsis, aga kui palju järgmistest põlvkondadest saavad aru sellest keelest või oskavad seda kõneleda.

Ehk siis keele ja kultuuri säilitamiseks peab töötama ka regionaalpoliitika ning mõtteviis. Kahtlemata on mugav keskenduda Põhja-Eestile, sest umbes 50% inimestest elab põhjapool Tallinn-Tartu maanteele Kose kanti tõmmatud mõttelist joont. Miks? Kas seal on kuidagi parem? Võimalik, aga vähetõenäoline. Olen kohtunud inimestega, kelle kõige lõunapoolsem punkt, mida nad Eestis on külastanud, on Tallinna Lennujaam.

Mind on alati paelund dilemma, kus inimesed õhkavad maamaja või uduses metsas oleva ränduri pilti nähes…ning sukelduvad siis tipptunni liiklusesse, mis enamasti tähendab seismist, närvitsemist ja veelgi suuremat stressi. Miks me peaks niimoodi tegema?

Viimased kaks aastat pandeemiat ja ühiskondade sulgemist õpetasid meile üht – kõik vahendid töötamiseks on olemas, aga me ei osanud neid kasutada. Loomulikult on töid, mida ei saa teha kaugelt, aga osadel juhtudel on küsimus mõtteviisis. Kas oled mõelnud, et Vastseliinast saab Londonisse helistada samuti, kui Tallinnast?

Ometigi töötab (ellujäämis)instinkt vastassuunas. Näib, et vaatamata valitsuste plaanidele töökohad Tallinnast välja viia, on taas tekkinud vastupidine liikumine. Töökohad koonduvad Tallinnasse ja ülejäänud Eesti kippub tühjenema. Praegu on ka märke vastupidisest liikumisest, aga selleks, et asi päriselt muutuks, peab inimesi julgustama ja toetama.

Paljud inimesed, kes täna Tallinnas elavad, oleksid väljaspool seda tervemad ja õnnelikumad. Kas õnne on kuidagi vähem, kui aknast ei paista kolme tornkraanat? Ehitamine ja arendamine loob illusiooni, et ollakse osa sellest edust. Uskuge mind, see et te näete ehitusi kerkimas, ei anna enamikule suurt midagi juurde.

Üks tarkus kõlab – selleks, et jõuda allikani, tuleb ujuda vastuvoolu. Kogu mittemugavusteekond on selline. Mõelge hetkeks, mis eristab meid kõigist teistest. Kas ma tahan teistest rahvastest erineda ja hoida oma? Selleks, et erineda ja rahvusena jätkuda tuleb aga ise ka midagi teha ja näha vaeva. Meie piirkonna tavad ja kombed, keel ja kõik muu väärib säilitamist, aga see on aktiivne tegevus, mitte ainult tolmu pühkimine mõnelt vanalt perekonnareliikvialt.

Keel ja kultuur arenevad edasi ning see on väga oluline osa selle säilimisest. Uus laul, tants, raamat või sõna rikastavad ja muudavad loodetavasti ka omasemaks. Ma ei jaga absoluutselt arvamust, et võro keel ei peaks saama uusi sõnu või kõik tantsud ja laulud pandi algupärastena lukku kusagil 1920-ndatel aastatel. Kogu uus looming ei peagi meeldima kõigile ning osad asja jõuavad ka kultuuriliselt tupikusse.

Algupärase kultuuri nautimine, tegemine ja sissehingamine on olulisemgi, kui jalutada iga päev mööda teatrist, mõeldes, et «ma ju lähen kõiki neid etendusi vaatama». Miks ma sellest kirjutan? Sest olen kuulnud arvamusi, et pastlakultuur ei ole ikka päris see. Vastupidi, ka pastlad on osa meie identiteedist, sest kui Venemaa tsaaridel oleks õnnestunud meid panna viiske punuma (nagu prooviti), poleks me täna sellised eestlased. Ka see pastelde «ellujäämine» oli kunst, mis täitis hinged eestlasliku umbusuga, et säilitada oma.

Elus on ikka nii, et mõnikord leiad seda, mida otsid. Eelhoiakul on väga suur osa nautimisel ja mõistmisel. Hoidkem siis meeled avatuna vanale ja uuele ning laskem ennast üllatada sellel, mis varem silmapiiri taha jääma kippus.

                                         Kultuuriga on nii,

                                        Et kui teha üks tiir,

                                          Siis Võru vallas

                                Näeb kunsti suuremat, kui Pallas.

Erkki Koort on avanud, loonud ja kirja pannud Võru valla piirkonnas aset leidnud ajaloolisi seiku ja lugusid. Võru vald kannab koos 20 Lõuna-Eesti omavalitsusega 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Tagasi üles