N, 8.12.2022

Tõnu Runnel: Kuidas ehitada linnu

Tartu 2024
Tõnu Runnel: Kuidas ehitada linnu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Foto: Mana Kaasik

Eesti linnadest on kõige efektiivsem ja mõistlikum rahvusvahelises, ambitsioonikas ettevõtmises kaasa lüüa ilmselt Tartust. Ajal kui mitte ainult kliendid vaid ka kaastöölised on pillutatud üle planeedi ja suur osa koostööst tehakse ses mõttes kaugelt ehk kokku saamata, hakkavad suurte linnade tööalased eelised vaikselt kahanema ja nende argised, logistilised probleemid kaalukausil kasvavat rolli mängima.

Suurlinnas on jätkuvalt tore elada teistel põhjustel, aga töö tegemise mõttes on nende hiilgeaeg ümber. Tartu on inimmõõdus euroopalik linn. Kui oma elu õigesti seada oled saanud, siis on enamik argiseid asjatamisi jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel. Laste koolid, trennid, hoiud ja sõbrad. Poed, teenindused, söögi- ja joogikohad, teatrid, näitused ja kinod. Logistika, see elu tühine, aga mahukas täide, on viidud miinimumi. Erinevalt üldlevinud arvamusest on Tartus nii kõige efektiivsem, kõige kiirem, kõige tulemuslikum töötada, kaotamata kultuurielust liiga palju.

Seejuures pole Tartu seisev vesi — Emajõena voolab siit igal aasta läbi tuhandeid uusi, tragisid noori inimesi nii Eestist kui kaugemalt. Enamik jäävad siia aastateks ja panustavad — seda ehk isegi alati teadvustamata — Tartu elamisväärsusesse, uute mõtete, kirkama kultuuri kasvu ja siinsetesse suurlinlikesse momentidesse. Tartu ülikoolid hoiavad oma linna pidevalt uueks ja nooreks luues kaudselt kohal veel tervet hulka akadeemiaga mitte-seotud inimesi, kellel väiksemapoolses linnas muidu umbne hakkaks.

Tartust veel väiksemas asulas elada on eksklusiivsem ehk väljajättelisem — vapramad, vähenõudlikumad saavad seal hästi hakkama. Meist paljud proovivad mõned kuud aastas ka ise nii vaprad olla ja kontori oma kodutallu üle viia. Aga see on ja jääb eksklusiivseks — enamik maailma peab tahes-tahtmata paigutuma suurlinnadesse ja meie ülesanne on need linnad elamisväärseks teha.

Foto: Mana Kaasik

Tartust suuremas linnas on mitte-tööalaseid hüvesid rohkem, aga nende suhtelise läheduse eest maksad täiendava argilogistikaga — ning lõpuks neid hüvesid ju eriti ei tarbigi. Selgub, et see festival, mida sa tegelikult külastada tahad on hoopis kolmandas linnas või sootuks kusagil laiul.

Suured linnad saaksid argielu jaoks tegelikult aga palju paremini üles seatud olla. Maailma muresid vaadates on see ka ainuvõimalik jätkusuutlik tee, et inimelu ideaaliks jääb suurlinn ja inimesed koonduvad kokku. Lihtsalt need suured linnad, kes oma elamisväärsust tõsta tahavad, peavad õppetunnid võtma Tartult ja Viljandilt, mitte Magnitogorskilt.

Suurlinn, kus oleks eriti hea elada, ei ole mitte suureks paisutatud küla vaid hulk iseseisvaid, kokku traageldatud külasid — igaüks omapärane, igaüks omamoodi autonoomne, oma keskuse ja oma kultuurieluga. Oma teenuste ja oma töökohtadega — mitte suurejoonelise jaotusega magalarajaoonideks ja töörajoonideks, poe- ja pangakeskusteks, hiiglaslike poodidega kusagil kaugel, linna teises otsas ja väärilise teatrieluga ainult põhikeskuses. Pehmed linnad, mis on ehitatud kohalikele, kohapealsele külaelule, kus tihedalt koos paiknevad linnakvartalid sisaldavad töö- ja elukohti, kultuuriasutusi, teenuseid ja poode, parke ja rohealasid.

Meil veel ei ole sellist suurlinna. Oleme nõukogude inimvaenuliku modernismitaaga alt ainult osaliselt ära pääsenud. Endiselt usuvad liiga paljud meist, et meie pealinna süda pole elatav, kuigi sellele südamele on tööalaselt ja meelelahutuse mõttes vaja kiiresti oma autoga ligi pääseda. Nii ehitatakse liiga palju elusid äärelinna tarastatud magalatesse, kus ümberkaudu kultuurielu puudub ja tekitatakse kunstlikult vajadus igapäevase mahuka logistika järele. See tekitab omakorda surve üledimensioneeritud linnamaanteede ehitamiseks nende rajoonide vahele, sest iga linnaosa üksi on puudulik, katkine tükk, mitte elav küla.

Foto: Mana Kaasik

Lõuna-Eesti oma suhteliselt tiheda asustuse ja portsu huvitavate linnakestedega ongi natuke ideaalse suurlinna moodi, lihtsalt traageldused on veidi pikema niidiga ja inimeste vähesus hoiab kultuurielu õhema, kui see saaks olla suures, külakobaratest moodustunud linnas.

Oskus ehitada linnu, mis oleksid miinimumis sama elamisväärsed ja efektiivesed nagu Lõuna-Eesti linnad, aga suurel, tihedal suurlinnaskaalal, on Ellujäämise Kunst, mida siinsest Euroopa kultuuripealinnast laia ilma kaasa viia.

Tõnu Runnel saadab oma mõtted Ellujäämise Kunstidest teele Tartu linnast. Tartu linn kannab koos Lõuna-Eestiga 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.

Tagasi üles