Puhta siira loomingu ja arvestusliku käsitöö vahelised piirid on üsna hägused ja eks see nii jääbki. Meenus, et olen Ellujäämise Kunsti mitmesse laulu pannud. Näiteks laulu „Kus kuradi kohas ma elan?“ võrokeelsest versioonist: „Kas avitas vikat vai rihä vai kuuliprits, tiiä-õi ma. Sa ummõtõ elät ja elät ja ummõtõ eletü saat. Om kuigina trehvanu, inämb sa vakka joht olla ei saa! Kurb om sjoo laul, a no trüüsti om seeh. Tan kuradi kotsil ma elä ja kül ma ta kõrda viil tii!“ Või siis palast „Jäämi alalõ“: „Õks om viil pidädä pulma' ja matussõ', ommava kängen mi jala' ja astussõ', vai omma' tossu', ku juuskmisõl maraton, edesi liigut, ku elovaim alal om. Ti koolõt vällä, a mi jäämi alalõ, taivalõ tsirkõs vai vii ala kalades, ummõt mi alalõ jää! Elo om hää!“
Uma keeli laulminõ ja kõnõlõminõ om üts küländ kimmäs inemisena ello jäämisõ muud!
Zen-budismis on mõiste „satori“, see on siis hetk, mil su teadvus virgub, sa mõistad millegi välise ajel midagi sisemiselt olulist. Aasta 2005 varasuvel olin ma Soomes Tampere lähistel Nokia vallas väikeses Siuro külas oma hea sõbra, poeedi, kirjastaja ja malbe anarhisti Jysky Ihalaisega saunas. Saun oli kõrge laega, tõesti väga kõrge laega, lava küündis peaaegu stratosfääri. Jysky saatis harjunud sihtimisega kopsikutäie vett kaugel all asuvale kerisele ja küsis: „Aapo, kui sulle antaks valida, kas päästa ennast või maailm, mida sa teeksid?“
Leil suristas mõnusalt ihu ja vaimu, saunaõlut oli sisekerisele kallatud muhedalt, olla oli kirgas ja samal ajal sume ja vastus rippus kosmoses ning oli ilusti näha. Ometigi ei öelnud ma midagi, see tundus liigne. Jysky viskas veel paar korda leili ning teatas oma käriseval baritonil nii: „Sul on õigus, Aapo! Loomulikult iseenda. Sest mis maailmapäästjat sust muidu on?“
Aapo Ilves elab ja loob Räpinas. Räpina vald kannab koos 20 Lõuna-Eesti omavalitsusega 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.