Sisuturundus
Aapo Ilves: Uma keeli laulminõ om kimmäs ello jäämisõ muud
22. november 2022, 12:13
Sain paar aastat tagasi viiekümneseks ja selle ime peale tegid mitu ajakirjanikku minuga intervjuu. Õnneks seekord vedas ja neil oli kodutöö tehtud ja usutlused polnudki banaalsed ja kümneid kordi läbi nämmutatud teemadel, no eks neil oli pool sajandit aega valmistuda ka, aga üks küsimus jäi toona tulemata: „Aapo Ilves, te sait just viiekümneseks, palun öelge, kuidas teil on õnnestunud nii vanaks elada?"
Küsimus pälvinuks muheleva vastuse: „Tänan küsimast, hästi!“ ja olnuks õige, aga vale ka. Eesti mehena pole riskikäitumine mulle ju teps mitte võõras, vaid pigem loomuomane, aga eks igaüks küsi endalt ajati, et hea küll, palk tiksub, asjad sujuvad, aga mis elu see on?
Statistikaameti kodulehelt on näha, et Eestis sünnib mehi naistest oluliselt rohkem. Kolmekümnendatel eluaastatel elanikkonna sooline koosseis võrdsustub. Kuna kolmekümneaastasi naisi vaevalt, et juurde sünnib, see oleks bioloogiline nonsens, on põhjused ilmselt kusagil mujal. Ja eakuse lisandudes kukub maskuliinsem pool kolinal vähemusse.
Kunagi rüüpasin ma ühe meessoost filosoofiga Räpina ööklubis märjukest ja ta ütles: „Tahad, ma õpetan sulle lihtsat kung fu'd? Selles on ainult üks juhis: sina pead ellu jääma!“
Lugejal võib nüüd tekkida küsimus, et kuidas, aga valgustatus saabubki siis, kui mõista, et see küsimus on sekundaarne. Kõigepealt peab olema mõistmine ja siht!
Tagasihoidliku mAAPOisina katan ma laulukirjanikuna ellu jäämiseks oma häbelikkust bravuuri ning peakarvadega ning sätin enese ja teiste inimeste vahele kavalaks puhvriks oma loomingu. Huvitav on see, et mida professionaalsemaks ja metoodilisemaks ma arenen ja mida rohkem mul tööd on, seda vähem on mind näha. Tõlkija, libretisti või laulude-laulusõnade autori nimi jõuab afiššidele kui üldse, siis väga väikeses kirjas. Sina ju ei tea, mitu minu käpajäljega lavastust hetkel näiteks Vanemuise teatri aktiivses mängukavas on. Õige vastus oleks kolm, aga ega sa peagi teadma, jääd ilma ka ellu ja minul on hea rahulik poes ja tänaval käia. Helkur on igaks juhuks siiski jope küljes.
Puhta siira loomingu ja arvestusliku käsitöö vahelised piirid on üsna hägused ja eks see nii jääbki. Meenus, et olen Ellujäämise Kunsti mitmesse laulu pannud. Näiteks laulu „Kus kuradi kohas ma elan?“ võrokeelsest versioonist: „Kas avitas vikat vai rihä vai kuuliprits, tiiä-õi ma. Sa ummõtõ elät ja elät ja ummõtõ eletü saat. Om kuigina trehvanu, inämb sa vakka joht olla ei saa! Kurb om sjoo laul, a no trüüsti om seeh. Tan kuradi kotsil ma elä ja kül ma ta kõrda viil tii!“ Või siis palast „Jäämi alalõ“: „Õks om viil pidädä pulma' ja matussõ', ommava kängen mi jala' ja astussõ', vai omma' tossu', ku juuskmisõl maraton, edesi liigut, ku elovaim alal om. Ti koolõt vällä, a mi jäämi alalõ, taivalõ tsirkõs vai vii ala kalades, ummõt mi alalõ jää! Elo om hää!“
Uma keeli laulminõ ja kõnõlõminõ om üts küländ kimmäs inemisena ello jäämisõ muud!
Zen-budismis on mõiste „satori“, see on siis hetk, mil su teadvus virgub, sa mõistad millegi välise ajel midagi sisemiselt olulist. Aasta 2005 varasuvel olin ma Soomes Tampere lähistel Nokia vallas väikeses Siuro külas oma hea sõbra, poeedi, kirjastaja ja malbe anarhisti Jysky Ihalaisega saunas. Saun oli kõrge laega, tõesti väga kõrge laega, lava küündis peaaegu stratosfääri. Jysky saatis harjunud sihtimisega kopsikutäie vett kaugel all asuvale kerisele ja küsis: „Aapo, kui sulle antaks valida, kas päästa ennast või maailm, mida sa teeksid?“
Leil suristas mõnusalt ihu ja vaimu, saunaõlut oli sisekerisele kallatud muhedalt, olla oli kirgas ja samal ajal sume ja vastus rippus kosmoses ning oli ilusti näha. Ometigi ei öelnud ma midagi, see tundus liigne. Jysky viskas veel paar korda leili ning teatas oma käriseval baritonil nii: „Sul on õigus, Aapo! Loomulikult iseenda. Sest mis maailmapäästjat sust muidu on?“
Aapo Ilves elab ja loob Räpinas. Räpina vald kannab koos 20 Lõuna-Eesti omavalitsusega 2024. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitlit.